Täna räägime ja õpime selgeks mis asi on ühiskond, riik, poliitikud ja politseinikud. Ma ei kasuta keerulisi sõnu ja teen kõik hästi lihtsaks, et te ikka kenasti aru saaksite. On ju tore ja hakkame aga tunniga pihta.
Me elame sellises kohas nagu riik ja nüüd kujutage ette hästi suurt karjamaad. Vat see "karjamaa" ongi meie kodumaa ehk riik.
Karjamaal elavad ilusad ja toredad "lambad". Need loomad ei ole väga targad ja valivad iga nelja aasta tagant endi seast välja juhtlambad, kes hakkavad nende eest mõtlema. Taolisi "juhtoinaid ja -lambaid" kutsutakse poliitikuteks, kes pärast suurt-suurt kiskumist moodustavad valitsuse. Lambakaklust ja sokukeste pukslemist kutsuvad lambad ise valimisteks.
Poliitik on võõras ja keeruline sõna ning seetõttu kutsume neid "karjakuteks". Pärast seda kui mõnedest lammastest saavad karjakud neile enam lambad ei meeldi ja nad tahavad ainult lammastelt ehk meilt endilt pügatud villa saada. "Vill" tähendab meie loos raha ja karjakutel on seda käes mäekõrgused hunnikud. Saite aru kullakesed?
"Ma võtan sinult ära kolmandiku villast ja kaks utekest igal aastal", ütleb juhtoinas lambale.
"Mulle see väga ei meeldi! Uttesid ei taha küll anda!", põrutab lammas vastu.
"Rumaluke, see on sinu enda pärast ja õnne nimel. Ma sinu pärast pingutan! Sulle jääb ju tallesid küllalt alles ja võid neid igal juurde teha!"
"No heakene küll kui minu pärast ja minu õnne nimel, siis olen nõus küll! Määä!"
Ja nüüd joonistame paberile ilusa ümmarguse ringi, mis ongi lambakari ning selle äärde punase pliiatsiga karjakud. On olemas veel kurjategijad, kes karjakute seadusi ei tunnista ja nemad teevad pahandust. Salaja ja avalikult varastavad ja röövivad nad villa, sest tahavad ilma tööd tegemata karjakute moodi elada. See lammastele ja karjakutele muidugi ei meeldi. Pätte ja kurjategijaid kutsume me "huntideks" ja nad on väga pahad. Palju-palju halvemad kui karjakud ja nemad joonistame sinise pliiatsiga teisele poole karja.
Karjakud mõtlesid kunagi ammu-ammu kuidas oma karja ja villa kaitsta ning osadest lammastest koolitati välja koerad. Nad näevad üsna huntide moodi välja. Politseinikud ongi "karjakoerad", kes on lammaste suured sõbrad. Nad jooksevad lambakarja ümber ja ka sees risti-rästi ning ajavad pahad hundid minema. Teinekord juhtub aga, et mõni hunt sööb lambukese ära ja karjakoerte koolitusest jääb väheks, et neid kinni püüda.
Tublimatest tublimad karjakoerad viiakse uuesti kooli ja neist koolitatakse "jäljekoerad", kes hunte püüda oskavad. Jäljekoerad on kriminaalpolitseinikud, kes lambasöömisi ja villavargusi uurivad. Kui hunte kätte ei saada, siis on rumalad lambad jäljekoerte peale pahased, aga need koerad pole tegelikult süüdi, sest nad kuuletuvad koerajuhile ehk prokurörile. Meie kutsume neid "prokudeks".
Jäljekoerad ise mõelda ei tohi. Nad lipitsevad prokude jalge ees ja lakuvad nende käsi. Kui prokul on hea tuju, siis ta annab kutsudele maiust, milleks on autasud ja tänukirjad. Kui paha tuju, siis paneb aga ketti. Just proku on see, kes ütleb "fuu" või "võta jälg". Prokudel on väga palju tööd ja seetõttu nad valivad milliseid asju uurida ja milliseid mitte. Kui proku annab käskluse "tee häält", siis tohivad jäljekoerad ka ajakirjanikega ehk väga kõvasti määgida oskavate lammastega rääkida. Muidu peavad nad vait olema ja haukuda üldse ei tohi.
Kui jäljekoerad hundi kinni püüavad, siis viivad nad koos prokuga ta kohtusse. Kohtunik on vana ja tark lammas, kes on õppinud lugemise ära ja teab ainult seda, mis raamatutes kirjas on. Lambaelu on ta juba unustanud, aga raamatarkus annab õiguse huntide üle kohut mõista. Kohtunikud palju ei liigu ja istuvad kogu aeg kohtumajas ning lähevad paksuks. Sellepärast kutsumegi neid "kohukesteks". Kui proku koos jäljekoertega on tublid olnud, siis saab ta paha hundi kõrge-kõrge aiaga lamabaaedikusse kinni panna, et too enam villa ja liha varastada ei saaks. Kohuke annab pärast seda prokule ja jäljekoertele samuti maiust. Poliitikud annavad aga kohukesele villa. Lambad on väga õnnelikud, et nende pärast nii palju pingutatakse ja teevad mää-mää!
Kallid lapsed! Kui teie vanavanavanaemmed ja -issid veel väikesed tallekesed olid, siis püüti kohtumajades tõde ja õiglust saavutada. Pahatihti see ei õnnestunud, sest tõde on nagu tilluke hiireke, kes peitu poeb ja teda on väga raske leida. Täna on aga kohtumajad samasugused toredad kohad nagu teater, tsirkus ja lõbustuspark, kus püütakse lambakarja lõbustada. Need kohad on nagu staadionid, kus selgub spordivõistluse võitja, mitte tõde ja õigus.
Tõde ja õigust tänapäeval enam väga ei otsitagi. Prokud ja jäljekoerad saavad nimelt konti, krõbuskeid ja villa selle eest, et keegi on vaja lambaaedikusse kinni panna. See on nende töö ja ei oma vähimatki tähtsust kelle nad kinni panevad. Peaasi, et panevad. Ka jäljekoerte poole pöördumine on tehtud lammaste jaoks huvitavaks ja lõbusaks ning kunagi ei tea kas jäljekoerad hakkavad hunti püüdma või mitte. See on nagu loterii, millega vahest võidad ja vahest mitte. Siis kui tahad, et jäljekoerad ka kanu, kasse ja teisi loomi-linde aitaksid, siis ei võida peaaegu kunagi, aga tore mäng on see ikkagi!
Loomulikult on olemas veel tugevamad koerad, kelle üleandeks on juba tervet karjamaad kaitsta. Naaberkarjamaade karjakud tahavad ju ka meie villa saada ning nende vastu juba jäljekoerad ei saa. "Võitluskoeri" kutsutakse sõjaväeks, peaministrit "juhtkoerak" ja presidenti "juhtoinaks", aga neist räägime pikemalt juba järgmises tunnis. Ja sellega ühiskonnaõpetuse teema siis ka lõpeb ning seejärel alustame juba perekonnaõpetusega, kus saate selgeks mida tähendab erektsioon, menstruatsioon, oraal- ja anaalseks, feminism-šovinism ja palju-palju muud toredat, mis nende sõnadega seondub.
Karjakud, prokud, kohukesed, karja- ja jäljekoerad peavad lambaid lollideks. Lambad sellest ise aru ei saa ning teevad muudkui veel valjemini rõõmsalt mää-mää-määä! Ja nüüd kallid lapsed, mu kulla süütud tallekesed, minge koju ja korrake kõik üle. Järgmises tunnis on kontrolltöö ja need, kes soovivad paremaid hindeid saada, otsigu üles emme-issi peidetud vill ning toogu see mulle. Tahan ka nagu karjak elada ning selles pole midagi paha:
"Mää-mi-tuu-määä"
