Eks paljud ole marus ja asi hakkas sellest pihta, et ŽORIK jõlkus täna kodust liiga kaugele ehk Pelgulinna, kus teda kohe "abistama" hakati. No ja abistatigi varjupaika, sest ega varjuka rahvas saa lõpmatuseni kodanike "muret" eirata. Nad on niigi väga suure surve all, sest päevas nõutakse Žoriku tänavalt minema koristamist õite mitu korda.
Žorik ise oli väga närvis seda abistajate massi ja varjuka masinat nähes ning loomaarst Ants Raava pidi talle suisa rahustava süsti tegema.
"Pulss oli laes ja süda peksis metsikus taktis, kartsin, et sureb suurest hirmust ja stressist kohapeal maha", selgitas Ants rahusti manustamise vajadust kui varjukasse õhtu eel ühe väga katkise kajaka eutaneerimiseks viisin.
Žorik ise oli väga närvis seda abistajate massi ja varjuka masinat nähes ning loomaarst Ants Raava pidi talle suisa rahustava süsti tegema.
"Pulss oli laes ja süda peksis metsikus taktis, kartsin, et sureb suurest hirmust ja stressist kohapeal maha", selgitas Ants rahusti manustamise vajadust kui varjukasse õhtu eel ühe väga katkise kajaka eutaneerimiseks viisin.
Kuidas edasi? Osa Kalamaja ja Sitsi asumi rahvast tahab, et ta jätkuvalt vabana edasi tuuseldaks. Teine osa rahvast annab parima, et "raibe" nende kandist kaoks. Püüa siis mõlema osapoole meele järele olla. Tegelikult ei püüagi ja ma pole kunagi teile meeldida üritanud.
Žorik sai kiibi ja vanuigi ka "peremehe", kes ta eest nüüd justkui vastutama peaks. Sinirebase varjukas tahtis teda endale ja Larissa Kõzoreva küttis taas kirgi, et vaene koer lüüakse Paljassaares kohe maha. Tema jüngrid olid valmis hommikul Žorikut lausa oma nimele kirjutama, et ta petukaubana siis Larale üle anda. Äge-äge!
Muide, eile oli veel naljakas lugu ja Žorik puges mereväe territooriumile, kus teda siis sõdurpoisid taga ajasid. Lõpuks saadi kätte ja juhatati välja. Helistati ka mulle ja seletasin siis väheke tema saatusest. Võeti teadmiseks ja lubati aia taga pääsla ees rahus edasi olla. Tänks mehed!
Väiksemas linnakeses oleks temaga vast lihtsam hakkama saada, aga Tallinnas enam mitte, sest segab liiklust ja paneb end ise ohtu. Tõtt-öelda on mul üsna kõrini kolm-neli korda päevas tema juurde sõitmisest, sest ta olevat nüüd kohe kindlasti "surnud". Rääkisin täna varjuka juhatajaga ja Relikal on üsna sama tunne - sõida välja ja kuluta aega ning bensiini.
Tema eest hoolitsevatel inimestel on aeg rohkem teha kui toitu ette viia ja ilmselt juba homme läheb ta sinna paradiisiaeda. Seda muidugi juhul kui inime pole ümber mõelnud. Nii me täna õhtul Aleksandr Gribov'iga kokku leppisime.
Varjupaik on sama tore koht koerale nagu lastekodu lapsele. Võibolla on Žorik stressi tõttu hommikuks surnud. Ma tõesti ei tea, sest ei suuda ka parima tahtmise juures iga linnu-kassi-koera eest, kes meie riigi territooriumil elab, vastutada. Elame-näeme ja küllap annab juba homne päev vastused .....
