Jeesuse poole palvetamine pahatihti tulemust ei anna. Sellest olen ma elukese jooksul aru saanud küll. Kas tüübil on absoluutselt savi või lihtsalt liiga palju tegemist, on muidugi omaette küsimus. See eest koertejumala poole palvetamine, olgu ta nimeks siis Reks, Pauka või Muri, toob aga kasu küll. Vähemalt minu viimase aja kogemused on küll sellist laadi. Ja eilegi viskasin enne põhku pugemist mitte põlvili, vaid ikka neljakäpukile nagu koertejumala puhul tavaks ja hakkasin soiguma: „Muri, kes sa oled taevas ................ jne bla-bla-bla, aita meie Kiki koju! Uskuge või mitte, aga palvetamine aitas.
Hommik oli meil tegus – vorpisime kuulutusi ja plaanisime kogu Raplamaa nendega üle ujutada. Korra kees emotsioon ka üle ja läks omavahelgi väiksemat sorti ütlemiseks, aga see klaarus pea silmapilkselt. Lisaks leppisin NATO ja NASA juhtidega kokku, et luurelennukid üle Raplamaa lendaksid ja satelliidid fotosid klõpsima hakkaksid, aga etteruttavalt võin öelda, et enda mõjujõudu polnud sedapuhku siiski kuritarvitama vaja hakata. Moori vanaisa aga kammis koos tõusva päikesega ümbruskonda läbi. Kikit polnud aga kuskil. Siis tuli mees tarekesse tagasi, aga igaks juhuks jättis aiavärava ja välisuksegi lahti, et ilmarändur ikka sisse pääseks, kui juhuslikult tulema peaks. Ja ime sündiski - korraga olid imetillukesed käpakesed uksepiidal nähtaval. Vanaisal võttis kohe silma veele ja haaras Kiki sülle. Eks hallpea oli kartnud, et ega tema silmad seda koerakest enam näe. Moorgi nuttis eile silmad peast ja koju naastes tagus kui rauda:"Kiki on surnud, Kiki on nüüd kindlasti surnud!" Ma küll püüdsin teda maha rahustada ja sõnasin, et ärgu ikka liiga vara matma hakaku ja enne otsime ikka korralikult paiga läbi, aga tolku sest polnud - kui paanitsev naine juba midagi pähe võtab, siis seda hirmukolli sealt peakolust juba kergelt välja ei saa! See on raudpoltkindel!Kiki oli aga vana rahu ise ja hoopistükkis urises taadi peale rahulolematult justkui poleks midagi valesti teinud. Eriline mühakas! „Inime peab nii pisikese eluka pärast niiiii suuuurt muret tundma, aga tal jääb veel õigust ülegi!“ Nii võis vast vanaisa mõelda küll ja lisas, et küllap on ka Kikil "veisspuukis" konto ja kui nägi, et kisa läks liiga suureks, tuligi ise siva-siva vut-vut-vut koju. Kiki ise oli üleni märg ja lausa tilkus porist. Väsinud, aga tundus ka et õnnelik! Taadi sülest vabanedes jooksis ta esimese asjana vett jooma ja seda läks talle sisse oma 100 liitrit, kui nüüd veidikene liialdada. Nii kui moor asjast kuulis, tahtis ta kohe esimese asjana maale oma kalli kutsa juurde saada. Igati inimlik ja seda pidi ta ka saama! Viskasin kulpi ja ajasin massina maja ette.
Kus Kiki käis ja mida ta 24 tundi tegi? Kuidas siledakarvaline miniatuurne toakoer pisikiskjaid ja öökülma vältis? Küsimusi on palju ja meie pere jaoks on tegemist väiksemat sorti imega, millele vaid Kiki oskaks vastata. Sindrinahk on aga vait nagu kult rukkis! Küllap ta ikka "meestes" käis – kevad ajab ju inimesedki hulluks ja mida siin siis veel loomadest rääkida! Küll ma aga selle tõpra nime, kes ilmsüüta hinge patule keelitas, varem või hiljem välja pinnin! Seda ma luban! Üldjoontes on aga kõik nüüd juba hästi – taat ei peagi tundma süümekaid, et lapse koer just tema käest plehku pani. Moor on ka õnnelik ja kui tema juba õnnelik on, siis eks pea ka mina sama õnnelik olema. Nii vist oli see kirjuatamata reegel. Kikil läheb eluke nüüd mõistagi veidikene rangemaks ja tema vabadusi piiratakse jõhkralt. Moor lubas igatahes selle aiaaugu kasvõi luubiga üles leida kust ta välja pääses ja kinni lappida. Lisaks saab ta ka SIM-kaardiga kaelarihma ja enam ta ilma rihmata ei saavat liikuda isegi toas mitte! Ma soovitasin küll, et toppigu siis juba rinnahoidja vahele - ise saab "vägevama partii" ja koeral ka soe ning turvaline olla, aga mu hale katse vaimukas olla, sai vaid mühatuse ja hävitava pilgu osaliseks.Igatahes suurimad tänud kaasaelajatele ja 625 jagajale ning kui teil endal peaks samasugune mure juhtuma, siis visake aga ikka neljakäpukile ja kukkuge korrutama: „Meie Muri, kes sa oled taevas, …………………….!
