Caesar on üks igavesti vinge rändur ja viimaste teadete kohaselt olla teda lausa juba väidetavalt Haapasalu linnas nähtud. 130 kilomeetrit nädala jooksul maha kõmpida on ju igati vägev tulemus!
Koerake läks tegelikult kaduma juba märtsis ja vaatamata omanike püüdlustele, pole teda senini siiski tabatud. Kuulutusi on riputatud Keilast Mustamäeni ja teda ikka nähakse küll Nõmmel ja Kristiines. Ka kesklinnas jäi ta inimestele silma, aga senini on aga üli-väga ara koera tabamine läinud ikka aia taha. No ei ennast kätte ja paneb kabuhirmus plagama ning püüa siis tuult väljal!
Caesar on tegelikult Narvast pärit ja pealinna uude kodusse sattus pärast oma eaka perenaise surma. Kuskil tallis elanud ja inimesi vähe kohanud koer oli aremast arem. Võib-olla oli talle mõni kuri inimene ka kustikana virutanud, sest võõraid inimesi ta ikka lausa paaniliselt kardab. Uues kodus ei kohanenud ta hästi, sest ilmselt hobusetall pakkus suuremat vabadust kui linnakorter. Ja ühel märtsikuu õhtusel jalutuskäigul kukkus uuel perenaisel Pille-Riinil jalutusrihm maha. Plastmassist käepideme kukkumine vastu asfalti ehmatas vaest looma niimoodi, et see pani elu eest punuma – ei huvitanud teda ei autod, ei järgi jooksev ja teda kutsuv perenaine.
Nagu juba öeldud, siis Caesar on üks eriti vinge vandersell, kes Keilast läbi Tallinna Haapsalusse on jõudnud. Ei saa muidugi pead anda, et ta sinna just jalgsi kõmpis, sest keegi võis ka hulkuri auto peale võtta ja sinna sõidutada. Ei tea, aga see polegi vast oluline. Tähtis on see, et Haapsalu vahel on teda märgatud ja tagagi aetud, aga ikka on õnnestunud Caesaril oma püüdjad üle kavaldada ja minema lipsata. Siit ka siis palve eelkõige just Haapsalu rahvale – kui satute Caesariga trehvama ja saate ta kinni, siis Pille-Riin palub teda enda juures hoida või viige vähemalt kohalikku varjupaika. Ta sõidaks esimesel võimalusel napi ajaga kalliks saanud koerakesele kohe järgi. Pille-Riin koos perega on juba ette tänulikud.
Kõnesid oodatakse numbritele 58 379 133 või 55 694 265
Teateid võib jätta ka Läänemaa loomade varjupaika või loomakaitse liitu.
Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.