Lood loomadest on pahatihti lood meist endist ja täna tahangi rääkida ühest kiisust, kelle saatus läks korda üsna paljudele MEESTELE! Miks ma seda rõhutan? Eks sellepärast, et reeglina seostatakse kiisu-miisusid ikka naistega ja on levinud arvamus, et mehi need loomad suurt ei koti. Aga võta näpust! Minu jaoks oli tegemist aga lausa omamoodi imega, sest reeglina taolised juhtumid hästi lõpe. Nüüd aga kõigest järjekorras.
Helistas mulle päeval Sergei ja palus abi ühe kassi mootori vahelt kätte saamisel. Kuna masinaks oli Volkswagen Tiguan ehk üsna tilluke jeepar, siis arvasin, et päästa pole enam kedagi. Teatasin ka Loomade Kiirabi Kliinikusse, et toon ühe kassikese, kes ilmselt tuleb magama panna, et teda edasistest piinadest päästa. Reeglina need lood just nii lõpevad!
Kogu lugu sai alguse sellest, et Sergei hakkas sõitma Lasnamäelt Pelgulinna sünnitusmajja oma naisukest vaatama, kui korraga kostusid mingid imelikud „tümpsud“ mootori juurest. Mees pidas masina kinni ja läks uurima, aga kõik tundus korras olevat. Sõitis aga edasi ja korraga tundus talle, et mootor justkui hakkas mjäuguma. Sergei arvas, et kuuleb juba luulusid, sest kohe-kohe sündima hakkav tita on röövinud viimasegi uneraasu ja viimased ööd ta suurt magada pole saanud. Ta ei pööranud sellele rohkem tähelepanu.Sünnitusmajast naastes sõitis ta Mustamäele ja seal mjäugumine muudkui jätkus. Nüüd uuris ta juba korralikumalt ja avastaski vaese looma, kes oli hirmunud ja lausa kisendas elu eest. Kätte ta teda ei saanud, sest tänapäeva masinad on ju nii kompaktsed, et sinna ei mahu enam kätki pistma. Viimases hädas kõllas ta mulle.
Roomasin ja jaurasin, aga ei saanud ehmunud looma kätte minagi. Ta tuli juurde ja nurus pai ning oli väga-väga ehmunud. Viga oli ta saanud ka, aga veidral kombel oli mootor pealt verine ja generaatori vahel olid karvad. Kui teda olin oma paarkümmend minutit häirinud ja nö „õigesse suunda“ juhatanud, siis sa kiisul villand ja lõi hambad kätte. Vana raibe, aga temast tuleb ka aru saada - müra-tuline mootor-pöörlevad rihmad-haavad! Vaeseke, mida ta küll tunda võis? Seejärel justkui aga ka ise ehmatades püüdis ta oma peaga vastu mu kätt silitada, et lepitust otsida. „Kuidas ta sinna küll puges? Kuidas ta üldse mahtus?“, ei saanud ma aru?
Lõpuks ei jäänud muud üle kui Volkari esindusse minna. Esitule maha võtmine oli paras keberniit ja sestap leppisin sealsete meestega kokku, et auto on vaja üles tõsta ja mootorialune kate eemaldada. Masinat ei julgenud me enam käima panna, sest äkki jääb veel nüüd enne pääsemist rihma vahele ja seda me küll ei tahtnud. Töökojast tulid mehed appi ja lükkasime masina sisse. Siinjuures tänud Mustamäe tee 6 Volkari esinduse meestele, kes tõttöelda olid ka ise üsna elevil. Ja tõesti, sellist pilti ikka juba iga päev ei näe, et oma 30 kilomeetrit mootori vahel sõitnud kass elus on ja appi kutsub.Lõpuks saime ta kätte ja viisin kliinikusse. Pea oli igatahes rihma vahele jäänud, sest ninast ja silma juurest oli tulnud verd ning lisaks olid silmad ka punased. See tähendab seda, et pähe ta ikka korraliku paugu sai ja koljusisene vererõhk tõusis. Pea pealt ja seljalt olid karvad ka maas ehk siis samuti rihma vahele jäänud. Jätsin ta praegu ravile ja eks varsti saan ka täpsema diagnoosi teada. Selge on see, et seda "imekassi" nüüd magamapanek küll ei ähvarda.
