2052-le Eesti inimesele läks korda kas lendorav elab või sureb. 2052 inimest arvasid, et selle väljasuremisohus laheda tegelase elukeskkonda ei tuleks katlasse ajada. 2052 on ikka väga väike number, mis näitab ükskõiksuse kasvu ja hoolivuse surma. Eks meil ole mõistagi kiire ka ja palju-palju olulisemad endi heaolu tagavad asjad kaaluvad igal juhul mingi "mõtetu lendava roti" eluõiguse üles.Tegelikult on ka eestlased ise lendoravaga sarnases olukorras - väljasuremisohus rahvas elab hinnalisel maalapil, mis varjab fosforiiti. Euroopa ja maailma ühised huvid kaaluvad kindlasti üles mingi pooleteist miljoni aborigeeni õigused oma maale ja elule. Sestap varem või hiljem lüüakse ikkagi kopad maasse ja pole kellegi asi, kas me nutame või saame eneste kaitseks 500 või 5000 tuhat allkirja kokku. Mõelge korra ja kujutage ette, et just teie oletegi lendoravad ning appi ei tule mitte keegi. Olete solvunud, olete pahased, olete hüljatud, sest kedagi ei huvita! Aga miks peakski kedagi huvitama mingi rahvas, kes ise on näidanud üles suurt egoismi ja täielikku hoolimatust?
2052 on siiski oluliselt suurem number kui 26, sest just täpselt nii vähe inimesi avaldas aastaid tagasi oma seisukohta liidu korraldatud allkirjade kogumisel, et loomadega seksimine kui ebanormaalne tegevus tuleks üheselt keelata. Järelikult ülejäänute jaoks on see normaalne ja küllap just seepärast meil hobuste, lehmade, koerte ja teiste elukate "trukkimine" lubatud ongi. Me oleme ükskõikne lambakep...te rahvas!? Äkki maailm muutubki paremaks kui sellised hääbuvad?
