Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
06 aprill 2016
"Hobuse näljutamine tõi kaasa kriminaalmenetluse. Loomakaitse Liitsüüdistab ka Pärnumaa veterinaarkeskuse ametnikku!"
Eesti tõugu hobusel Vincentil täitus jaanuaris kolmas eluaasta. Elas ta Pärnumaal, Vändra vallas, Viluvere külas ja ega see eluke just kiita olnud – tall oli pime, niiske ja virtsane. Ka süüa ei raatsinud perenaine Kärt-Katrin Korb talle eriti mitte anda. Kärt-Katrin ostis suksu 2015 aasta aprillis ja suvi möödus ladusalt. Selle peale aga verivärske obeseomanik ei tulnud, et rohi kaob meite maal ju sügisel ää ja talveks tuleb loomadele ikka heina varuda, muust lisasöögist rääkimata.
Ja jamad hakkasidki pihta – detsembris oli õnnetu noor hobune juba alatoitumuses ning selle aasta jaanuaris ta enam püsti tõusta ei jõudnud. Asi tundus hull ja loomaarstide poole pöördus mitte omanik, vaid tema äi Heino! Vändra valla tõpratohtrid käisid suksut kaemas ja tuvastasid, et loom on täielikus alatoitumuses ja vedelikupuuduses. Alates jaanuarist tuli Vincenti jalule aidata juba rihmade ja tali abiga. Piinatud suksut nägi oma ihusilmaga sel ajal ka sama valla hobustepidaja Maila ning naise sõnul oli pilt õõvastav – uhkest loomast oli järel vaid luu ja nahk.
Vincenti piinad jätkusid kuni veebruaris kuulis peaaegu surnuks näljutatud loomast hobusekasvataja ja –sõber Anne-Mai, kespikemalt mõtlemata 17 veebruaril kohale tormas. Avanev vaatepilt oli jube – Buchenwaldi vangiga samas kaalus suksul olid tekkinud lamamisest ka räiged haavandid. Lisaks olid tagumised jalad, kube ja kõhualune väga paistes. Anne-Mai pakkus omanikule abi, et viib hobuse enda talli kosumisele ja ravile. Kärt-Katrin Korb oli sellega igati nõus, sest korralik hobuseravi tõotas ka sama korralikku põntsu pere rahakotile. Laudast välja saades hakkas hobune koheselt maast kulu ja lund sööma ning oli näha, et viimati oli ta kõht täis vast oma mõned kuud tagasi. Treileri poole liikudes Vincent tuikus ja koperdas. No ei olnud vaesel loomal lihtsalt jaksu edasi liikuda, aga uude talli pidi ta saama, sest vanas kohas polnud võimalik teda ravida. Läbi häda jõuti lõpuks Anne-Mai juurde.
Anne-Mai pühendus hobuse ravile ja toitmisele täielikult. Ruuna siiski veel ilma rihmadeta maast lahti ei saanud. 26. veebruaril vaatas Vincenti üle ka hobuste raviarst Tiina Lepla, kes tunnistas ta välimiku põhjal täiesti alatoitunuks, pani kirja kõik lamatised ja lõikehaavad, kuulas siseorganeid ja tuvastas ka kiigkiire pulsi. Kümne päeva pärast intensiivse ravi algust ehk 27 veebruaril sai Vincent esmakordselt juba ise omal jõul maast lahti. Anne-Mai pühendumine ja vaev said tasutud ning seejärel läks suksu taastumine juba üsna ludinal.
Selle loo juures on aga veel üks veidramast veider, kui mitte öelda, et lausa kuritegelik seik juures ja nimelt 16. veebruaril käisVincenti kontrollimas ka Pärnumaa veterinaarkeskuse peaspetsialist Elita Sillar. Eesti riigi poolt Pärnumaa loomi kaitsma palgatud ametnik märkis kontrollakti järgmist: „Loom ei ole enam alatoitunud ja parasiite tal pole, hobuse puusanukid ja abaluutagused on ära hõõrutud köitega, millega hobust püsti hoiti. Loomade sööt on välja vahetatud.“
Anne- Mai sõnul ei vasta aga see akt tõele, sest hobuse tegelik seisukord nähtub juba nii piltidelt, kuid on ka tuvastatav erinevate veterinaaride kirjapandu ja ütluste kaudu. Tegelikkuses olid hobusel lamatised ja maas tekkinud vigastused! Kontrollaktis toodud väide, et looma sööt vahetati välja, ei vasta samuti tõele, kuna neljast hoovi viidud heinarullist, ei jõudnud ükski hobuse ette. Ka väide, et hobusele antakse mikroelemente ei vasta tõele, sest neid ta saanud ei olnud. Tagatipuks hobuse tegeliku olukorra mittekajastamisele, ettekirjutuste tegemata ning kriminaalmenetluse algatamata jätmisele, on ametnik jätnud kontrollimata ka hobuse dokumendid!!! Vat niimoodi sõbrad see VTA neid loomi meil pahatihti kontrollib ja kaitsebki. Senini oleme oma moka suht-koht maas hoidnud. Enam mitte - meie asi on ikka rääkida Vincenti ja tema saatusekaaslaste eest, mitte hoida inimeste ja ametnikega häid suhteid ning „mängida ilgelt ägedat loomakaitset.“ Sestap tegi Loomakaitse Liit kaebuse ka Veterinaar- ja Toiduameti Pärnumaa Veterinaarkeskuse järelevalveametniku tegevuse peale ning palub politseil kriminaalmenetluses arvestada kõikide asjas esitatavate tõenditega, sealhulgas kuulata täiendavalt üle järelevalvet teostanud Elita Sillar. Muide sama tädike käis ka eelmisel nädalal uuesti Vincenti kontrollimas ja olevat Anne-Mai sõnul üsna üleolevalt käitunud ning jälle ta mingeid paranenud haavu justkui ei märganutki. Eks me tegime kaebekirja ka VTA peadirektorile, aga ega sealt vast midagi loota ole – üks tõpratohtrite punt kõik ja küllap hakatakse omasid ikka kaitsma, mitte hukka mõistma.
Isiklikult ma hobuse omaniku Kärt-Katrin Korb’iga rääkinud pole, aga ega vast seda vabandavat mula pole tarvis ka kuulata, sest pildid räägivad enese eest. Niipalju olen kuulnud, et pere pidavat valmistuma kohtulahinguteks ja äkki nad võidavadki, sest sealtkandist on ju tulnud teinegi loomapiinajatele teed sillutanud otsus. Mäletatavasti loomapiinamise etaloniks saanud Marge Arumäe saatis kõik pikalt ja ka kohtu hinnangul oli toona koera näljutamine ja elusast peast mädanema jätmine igati normaalne tegevus. Loodetavasti satub sedapuhku õigust mõistma siiski vähe loomasõbralikum kohtunik. Anne-Mai on igatahes Loomakaitse Liidult võimalikuks kohtusaagaks abi palunud ja seda ta ka saab. Tegelikult ma lausa ootan seda keissi, et nii Korbide kui VTA-ga rinda pista. Ükskord peaks see karistamatu loomapiinamine ju ka siin nö „tsiviliseeritud riigis“ ometigi lõppema!