"Mopp"

Mõned kohad, inimesed, aga ka loomad on justkui veidi rohkem "omad." Mopp, säherdune nimi siis loomal, on üks selline koerake, kes kohe oskab end su mällu söövitada.

Ta on ilmselt maailma suurim hellik, kes võib oodata jala juures tunde, et vaid oma pea su õlale panna saaks. Perenaine on tal muidugist sadist kuubis, sest üle magamistoa läve ei tohi ükski elushing, kaasa arvatud kärbsed seal majas minna ega lennata.

Imearmas koer. Taolisi kohtab harva. Kah Setomaalt päästetud. Tõmmates paralleeli viimase sama kandi juhtumiga, siis tänan õnne, et toona Loomapäästegrupp oma jõududega hakkama sai ning Tartu koduta loomade tapamaja ei kaasanud.

Pole suuremat sorti vihapidaja. Täna aga läeb vererõhk väga taevasse kui eelmisele juhtumile mõtlen ning arvan, et see põlgus ei aegu kunagi. Olen kohe nii tige, et järgmisel kontserdil lihtsalt läheks hää meelega lavale ja sülitaks end "intelluktuaaliks ja koeraspetsiks" pidavale varjuka juhatajale näkku, Tšellist, kel pillivaldamisoskus kasin, aga koeri tapma on kõva mutt! Rõve inimloom!

Õnneks see kõik Moppi ei puuduta. Tema elab suure armastuse keskel ja ei pea enam millestki puudust tundma. Ometigi natuke närib mu hinge üks asi - kõik toona Setomaalt päästetud koerad elavad täna maailma parimates kodudes ning naudivad elu, milletaolist nad varem isegi unes polnud näinud.

Üks koerake jäi aga maha, et eakas peremees end liigüksikult seal metsade keskel tundma ei peaks. See oli vast viga, aga vähemalt parandati tema elutingimusi väga olulisel määral. Asi seegi, kuigi ka tema tuleks sealt kasvõi välja osta.