Teid ma olen juba piki aastaid suutnud "suure loomasõbra ja nö toreda inimese" maski taha pugedes ära petta. Ka enamus loomi on seda jama uskuma jäänud, aga mõned neist on siiski mu musta hinge ja jõledad mõtted läbi näinud.
Üks neist oli Olaf Suuderi taksikoer, kes "Reporterisse" tööle kaasa võetuna mulle ja ainult mulle klähvides alati kallale tungis. Teistega oli sõber. Teine tarkpea, keda juba ei lüpsa, on eksnaiska kassivolask Sherman.
Nii kui lähen, siis tüüp on kadunud kut tinatuhka. Alul oli ikka suur sõber, aga küllap siis käin liiga harva.
Seekord otsisime jupp aega taga. Kassi lihtsalt põle! Lõpuks leidsime kapist - oli end imetillukeseks võlunud ja kleitide taha riiulisse pesu vahele ää peitnud.
Lõpuks uudishimu surus ikka uurima, aga paitada ei lasknud. Nii kui üritasin, nii jubedama kimaga, külg kurvedes maas, kohe magamistuppa peitu. Siis tuli tagasi. Piilus ettevaatlikult lauajala tagant nagu Silver Ükssilm. Ega loom loll ole ja küllap tunneb ette, et minuga seostub õite varsti selline tore protseduur nagu kastratsioon..
"Jõulurahu hinge Sherman ja head munadevaba uut aastat!"
Muahahaa! Oi ma olen vastik ........
