Oleme koos üsna palju ringi konnanud. Suurim hirm, et panevad plehku ja otsi neid siis miljonilinnas taga. Sestap rihmas, sest tglt need jälgimissüsteemid väga lollikindlad nüüd küll pole.
Kaitsetahe? Ärge pange mind proovile - see on absoluutne, sest kui keegi neid vigastab, siis tagajärjed on ennustamatud ning palun juba ette vabandust.
Inimesed on head. Tänu oma loomadele hakkan seda isegi uskuma. 11 päevaga 11 riiki ja ma ei kohanud ühtki vastikut tüüpi. Uskumatu! Ainult head kohtumised ja mälestused.
Ungaris kohtumine perega, kes koeri jalutas. Horvaatias, koeraomanikud, kes omi lemmikuid ujutama tulid jne jne. Minu omad olid mõistagi südameid sulatavad staarid Absoluutne mega!
Kas lemmikud võivad olla kallimad kui lapsed? Retooriline küsimus, aga vanemas eas vast kindlasti - nendega veedan ju päevad ja ööd. Nad ongi pärispere. Isegi rohkem kui lapsed, kes aastas paar korda kohusetundest läbi astuvad.
Mul oma tittedega hästi, aga mõistan väga-väga vanainimesi, kes oma loomadesse klammerduvad. Siit ka mu tahe neid võimalusel alati aidata.
