Kogu elu kõvasti trenni teinud ja väga-väga palju liikunud kuid nüüd ühtäkki justkui jalutu. Rämedalt närvi ajas. Vähemalt sisemiselt. Vaatsin teinekord Stromkal jooksjaid ja tõdesin, et selliseid liigutusi ma vast enam teha ei saagi. Jälle ajas närvi!
Naised, keda iseloomustab tiitel "eks," aga siiski mingil vähesel määral mu elus figureerivad, olid lausa mures ja kupatasid arstile - jään veel ratastooli kui miskit ette ei võta.
Käisin ja katsuti mind läbi. Kondi-selfisid tehti ka - kulunud, aga mitte nii palju, et vahetama peaks. Selgroos vististi ei annagi väga midagi vahetada? Polnud neist tolku miskit kui valuvaigisti pakkumine välja arvata. Neist ma loobusin. Pakuti, et äkki 7-8 aastaga läeb üle, aga võib ka kogu eluks jääda. Nõme ja mõtlesin juba, et võtan emalt postuumselt vanemlikud õigused ära, et ta kunagi mind sportima õhutas.
Nii ma istusin ja kogusin rasva kuniks kolme aastaga sai sajast kilost sada kakskümmend neli. Suurem mass tegi liikumise ju veel raskemaks. Loogiline.
Esimene kord oli vasika vaimustus ja ei mingeid probleeme. Järgnevad päevad aga puhas Kolgata tee - lihased lausa kärbunud vist ja jalad olid kui puust. Süda ja kopsud ei osanud samuti kiirematest liigutustest esialgu miskit arvata.
Nüüd on kuu aega vantsimist edukalt möödas ja organismus kohaneb, kuigi rinnus on vahest kerge valu. Küllap südamele ei anna asu, et miks ta nii kiirelt ühtäkki rapsima peab. Küll ma piiri pean ja üle ei pinguta. Tasa ja targu ning sellest sain juba aastaid tagasi aru kui endast noorema mehe trennist infarktiga EMO-sse toimetasin. Ellu jäi! Jeee!
Paari nädalaga kadus kerest kaheksa kilo. Nüüd tuli aga üks tagasi ja saja kaheksateistkümnest enam allapoole ei taha kerida. Küll ta kukub, sest pikas plaanis võiksin taas üheksakümmend kaaluda alles mõne aasta pärast.
Hakkasin üldse kole tervislikuks. Nagu lubasin, siis oktoobris ei joo, aga sellega väike jama. Ja nimelt kui ma taas kümme või rohkem aastat ei joo, siis 67-selt olen raudselt juba impotent ning, mis rõõmu siis enam trimpamisest on! Lisaks ega see täiskarsklus vist täitsa õige asi ka ole kui meenutan oma eelnevaid aastakümneid kui tilkagi ei võtnud. Ühesõnaga, siin alles tuleb viina viskamise asjus kujundada üks igati kaine seisukoht.
Suitsuga panin ka piiri ja tõmbasin aint täis- ja pooltundidel, aga tunnistan kohe üles, et vajusin täiega läbi ja üle mõne päeva see pull ei kestnud. Ei tulnud sellest välja miskit. Vanasti kimusin ka seksi ajal ja kui kohtate mõnda ühesilmselt naist, siis tõenäoliselt on ta minuga maganud. Enam voodis ei tõmba. Asi seegi ja naiskad ning silmaarstid rohkem pabistama ei pea!
Nõpsi, va vanamemmega on ring kilomeeter, poolteist pikk. See sõltub juba tema tujust ja tervisest. Ta täitsa jonksus muidu, aga samm kisub kohati juba tõntsimaks. Vanust ju ka turjal juba üksjagu ja sellega peab arvestama.
Oluline on aga positiivne mõtlemine ning küürakatel on väga suur eelis - nimelt seksi ajal pole vaja palju rabeleda ja piisab sellest kui partner sulle otsa ette vajutab ja annadki alt üles nagu pubekas. Eks ole?
Igatahes olen õnnelik, et jälle liikuma pääsen. Kummardada ja kükitada veel ei saa, aga hakkab juba looma, kuigi loomade järele ma veel nii pea joosta ei suuda. Koerad on ka rahul, sest koosoldud aeg ja üheskoos läbitud teed rõõmustavad neidki.
PS! Kui mind kuskil Stromkal või Hiiu metsa vahel selg kõveras kägaras näete, siis ärge kiirabi küll kutsuge. Naised võiksid mind hoopis seksuaalselt ära kasutada kui neile see "küüraka-jutt" meelde jäi. Luban pühalikult, et ohvrina lehte ja pollarisse nutetud silmadega kituma ei lähe ja elan selle "häbiga" kuni oma päevade lõpuni suures vaikimises.
