Tegelikult oleks ka meil praegu täitsa soe ja palmid, aga see pagana Põhja-Läti oma põhjatuultega keerab kõik nässu.
Kahjuks ei saanud teile reisimuljeid vahendada, sest kedagi segas mu naljalugu ja Facebook pani bloki peale - hullem tsensuur kut nõuka-ajal.
Elusalt tagasi. Ei muud. Päev enne piiri ületamist hakati Setomaa koertega närve pingule kruvima. Siis sain selle lehma pika mangumise ja hirmutamise peale elusalt koos sarvede ja sabaga kätte.
Seejärel tuli tapatalgute teade - viha tahtis ää lämmatada. Jõuetus ja totaalne raev. Ütlesin pojale, et viskan mobla aknast välja, keeran otsa ringi ja kaome eemale sellest riigist.
Jäi siiski see lüke tegemata. Nüüd puhanuna hakkan aga rokkima. Loomade eest loomulikult.
Eelmänguks ja soojenduseks võtan ette Tartu loomade tapamaja loomaarsti dr. Surma.
Kes on see eetika- ja moraalivaba loomaarst, kes absoluutselt terveid koeri kümnete kaupa südamerahuga hukkab? Kes kuuluvad varjupaiga "jumalate kotta", kes lõdva randmega surmaotsuseid teevad?
Kes on see eetika- ja moraalivaba loomaarst, kes absoluutselt terveid koeri kümnete kaupa südamerahuga hukkab? Kes kuuluvad varjupaiga "jumalate kotta", kes lõdva randmega surmaotsuseid teevad?
Varsti saame teada ja olgu Jumalad siis veidikenegi armulised, sest minult seda va kaastunnet antud juhul ei tule. Sorry! Vaatan nende koerte pilte ja videomaterjali ning sisemus tõmbab krampi. Kõik elus, kuigi segaduses kuniks tuli Tartu tapamaja.
"Miks Tartu varjukas osutab teenust valdadele kui linna enda elukate jaoks ruumi napib?
Varjuka julmurid hoidku suud kinni ja see pigem küsimus linnavalitsusele."
