Nõustus ja see oleks antud ajahetkel tõesti kõige nõmedam mõte. Hüvasti levi ja uudised. Hüvasti tele ja raadio. Hüvasti mobiil ja absoluutne chillout!
Ootan pimenemist, et näidata oma 34 aastasele pisipojale kõiki tähti ja galaktikaid, mida nägin ise kui eelmine kord siin peatusin.
Just nii läks. Koerad mõtlesid, et olen ää keeranud, aga tulid seltsiks. Truud ju kuradid. Taevasse nad ei vaadanud. Lamasid niisama - üks ühel, teine teisel pool. Armas.
See oli imeilus. See teeb alandlikuks. Täna pilvi pole. Loodan taas näha ja tuleb ka. Tühja mina ja juba näinud, aga sellest ei saa kunagi küllalt. Uskuge mind. Kahjuks, et pole piltnik ega oska seda ilu teieni tuua.
Ta üsna minumoodi pehme miis, aga ta ju ei satu kunagi sellistesse kohtadesse. Täna sattus. Selleks ongi ju isad olemas või mida teie arvate?