Eile käisin vanamooriga restoranis. Ikkagi 86 aastat õnnelikku kooselu.
Ajas leerikleidi selga. Viga! Õigemini 86 kilo üleliigset viga. Lõpuks ajas venivad tunked üll. Pani värvi ka näkku. Ilus. Elu armastus, kuigi mnjah ...
No ja istume restoranis. Ma va penskar, tellisin kõikse odavamad road. Ülejäänu läeb elektrile. Loe valitsusele, aga see selleks.
Kelner, kuradi jobukakk käib poole tunni jooksul 14 korda küsimas kas kõik on korras?
Vastan, et kõik on hästi ja tänan viisakalt hoolitsuse eest. Korraga see puberteedist vinninägu tõstab häält ja lausa röögib:
"Kui kõik on korras, siis miks te toidust pilti ei tee?"
Vanamooril viskas üle ja andis tattninale piki vahtimist. Ta mul sihuke käre mutt. Tulid pollarid ja viisid vaesekese ää - vägivaldne olevat olnud? Lora puha! Ingel tegelikult, kes isegi kärbsele musu annab.
Olen üksi õnnetult koertega metsas. Vanamutt lesib siiamaani "betoonil." Hakkan sööma. Teen pildi ka. Parem karta kui kahetseda ...