"Juuniori ja seeniori roadtrip 2022"

Juunior tuli loodusesse. Kell juba tuhat, aga alles põõnab. Ta tegelikult ärkabki umbes kolme aal. Õujee, paganama noored "virkused!" Seenioril juba ujumas käidud ja püüdsin vee alt haugi. Paljaste kätega. 62 kilo ja 2 meetrit pikk. Lasin vabaks.

"Issi nii usin ja aru ma ei saa, kellesse see laps lännu on? Mida ma loran? Emmesse loomulikult!"

Ruts vabastas õhtul nädalaga kogunenud energia ja jooksis nagu hull umbes paar kilomeetrit sellise tempoga, et lennuk poleks ka järele jõudnud. Tavaline.

Seekord aga midagi juhtus ja mõlemad esikäpad kutud. Teevad valu ja hästi toetada ei taha. Suurema osa ajast sirakil ja ööga paremaks ei läinud.

Olete kuulnud, et koer jookseb enesel luud puruks või mõrad sisse? Mina ka mitte ja loodetavasti on ikka miskit muud viga.

Ei jõudnudki öösel järvele lustima. Ei ole mul selgroogu. Noored käisid ja olid vaimustuses - selili soojas vees ujudes tähti vaadata olla olnud megakogemus.

Pole hullu ja jõuan, sest paar ööd on veel ees. Täiega kaifin. Teine seltskond, teised jutud teises keeles ja üldse mitte vigastatud loomadest. Issand kui äge, et maailmas on ka muid teemasid. Kipun seda unustama.

Nagu selgus, siis Eestisse kolimine pole üldse lihtne, aga tekitame vähemalt kaugelt tulnud neiule teadmise, et kodu võib olla ka siin ja ta on väga teretulnud.

Koerad "vilkusid" läheduses ja tore oli neilgi. Ruudi veel hästi ei kõnni ja varsti saate Loomaveebist lugeda lugu "Loll peremees," mis räägib sedapuhku minust endast.

Ahjaa, Ruts võttis poisi ka lõpuks omaks ja puges talle kaissu ning magas seal hommikuni. Enam seda sõprust ei murra. Mul nii hää meel.