Alatu vale, sest olen laisk. Lisaks olen seda meelt, et kedagi ei pea endale allutama. Võib-olla viga, sest naiste, laste ja lemmikute kohalt maksab see valusalt kätte - nad lausa elavad mu seljas. Eriti lemmikud.
Täna hommikul oli häire ja räme klähvimine. Kell kuus ajasid vanainimese püsti. Näete isegi Rutsi tagant sokku paistmas kui hästi silma teritatate
Vaat see tegi valju häält ja üldse ei kartnud. Ju nägi, et rihmas koerad või tuttav buss? Teine pani võpsikusse. Varem oli neid kaheksa. Minu kitsed. Ei tea, mis kuuest sai?
Üle-eelmisel aastal tulid jahimehed karjas nagu hundid viimasel lubatud jahipäeval ila tilkumas. Olin just jalutamas põllul ja hellasin kohe loomakaitse liidu juristile.
"Jää sinna ja filmi kõik üles! Seal ei tohi lasta," anti soovitus.
Lasin drooni õhku ja kõik läks kirja. Lubatud tapahimu rahuldamine ehk jahihooaja lõpetamine sai punkti ning kitsed jäidki ellu. Jeee!
