"Kas kujutate ette hommikusööki pakkuvat nn ämma, kes ühtäkki rõhutab et tema tütar on erilisest perekonnast, kes väärib erilist meest, aga kuniks teda pole, siis võin ajutiselt karata küll?"
Kui asi ei töötanud, siis käisin mina kah. Ei sobinud aga mulle. Siis hakkas tulema lapsele jama alates sellest, et olen mõrvar ja narkokaubitseja kuniks inimsööjani välja. Vale vajub, tõde tõueseb, aga keda see enam huvitab - nemad on pere ja mina võõras, aga täna see isegi sobib. Tõsijutt - neid pole olemas!
"Mees hoidku suu kinni - naine on alati ohver!"
Hingemenstruatsioon. Tõdemus: olin lits kunagi ammu nii eesti, vene kui ukraina poolel. Keda huvitab? Olin noor ja vaba ning magasin kõigi nendega, kes mulle just meeldisid. Armastasin ka. Isegi paar korda. Aga olin noor ja vaba. Mul oli õigus valida. Sama jutt kui naiskad kümnele jalgu laiutavad. Alles valivad. Eks ole?
Naised kiruvad mehi. Äkki isegi ei kirugi, aga neid mehi pole justkui ühtäkki nende kõrval olemaski kui kooselu algab. Näiteks olin kümme aastat kooselus. Kui mitu korda mind hea sõna ja teoga tunnustati? NULL. Ilmselt tuttav number naistele, kelle mehed samamoodi käituvad. Eks ole?
"Tee, mis tahes, aga see on ikka vägev, mida teised teevad oma kaasade heaks, aga sina oled ikka jobu!"
Lehte sihukesed jutud ei jõua. Ikka vaid need, kus ilmsüüta naine OHVER on. Eesti mehed on voodis täielikud pasakotid. Tõsi, kui võrrelda neid vaegvalgete meestega, aga ka meite naised on haledad "armetud amatöörid" kui võrrelda neid lõunapoolsemate naiste temperamendiga.
"Mida me nüüd siis teeme - Eesti mehed ja naised on voodis täielikud ebaõnnestunud tüübid! Sureme välja või?"
On veider kuidas lugu ja mõte võtavad uue suuna ning esialgselt plaanitud lühipostistus võib lõppeda hoopis raamatuga, kus saab suu puhtaks rääkida, sest öelda on nii palju.
Tulles aga loo alguse juurde tagasi - mida ma ütlen nooruspõlves trehvatud Eesti, Vene, Valgevene ja Ukraina naistele, kellega me kunagi midagi kogesime?
"Teid pole unustatud! Ei muud! Küll ma kunagi miskit kirjutan, sest see kõik oli nii vägev ja mäletamist täiega väärt!"
