"Hallo! Keegi ei uskunud kunagi, et ta näeb oma lapsi ja lapselapsi kasvamas, sest kruvid keerati kohati kohe nii kinni!"
Tegelikult ei näe mina. Ühte neist vähemalt. Kogu ta pere on minu pere ja siinjuures tervitused mu igavestele pruutidele nagu Annika, Evka ja Monsa.
Tiuks, Eesti kohtusüsteemi tunnustamata ema. Kiskusime kui elajad, aga lõpuks pääses ikka armastus esile. Hea naine. Igatsen. Ta elu lõpul olid meil head jutud. Varem mitte. Mõnus meenutada. Soe tunne.
"Minu lapsed on sinu lapsed ja kui kunagi midagi juhtub, siis on sinu asi hoolitseda!"
See käesurumine ja tõotus leidis aset 90-del. Meil mõlemal olid siis plikad kasvamas ja poisid hakkasid juba näppe taha ajama.
Leppisime kokku, et kui on vägistamine ja uimastamine, siis teeme kamba maatasa ning istume elu lõpuni vangis. Ei hakka me tütreid kohtus alandama, et ise kasvatasime litsid üles ja nad lausa ise kerjasid keretäit keppi. Poegadega sama lugu.
Õnneks pole me lastele keegi liiga teinud ja vangi me ei lähe. Eelmisel pühapäeval saunas olles rääkisime, et kui Putja peaks meid ründama. Kui Putja sõdurid peaks me naisi ja lapsi vägistama? Mida me siis teeme? Vastus on üks:
"Loomulikult löövad nad meid maha, aga võtame vähemalt 10-20 relvaomanikena endaga kaasa! Sellega võib iga Eesti agressor arvestada. Ei ole Eesti eest! Oleme oma laste, tütarde ja poegade ning pere eest! Oma naiste eest kah! Täiega ja uskuge - see pole sõnakõlks."
Andku Jumal teile samasuguseid sõpru!
NB! Rein, pasakott! Jobu oled ikka! Annika, Monsa ja Evka - armastan täiega! Teie nõmedaid tittesid ka!
