Jagan siin omi mõtteid elust ja loodusest. Palju pajatan ka oma suurtest sõpradest loomadest. Teinekord viskan aga niisama villast, kuid loodan, et hea lugeja oskab lorajutu ikka ää tunda. Sellest blogist ei leia te hoolikalt valitud sõnu ning kui asjad on omadega ikkapees, siis nii ka kirjutan. Olen nagu olen ja vaevalt enam muutun. Ma ei proovigi sulle ega kellegile teisele meeldida. Nüüd tead vähemalt arvestada ja loodetavasti pikka viha ei pea kui mõni mu jutuke või arusaam vastumeelt on.
26 aprill 2022
Hea kuu! Kolm surmamõistetud koera leidsid armastavad kodud!
Tänast lugu on kohe hea kirjutada. Ammu pole hinges taolist helinat olnud. Nagu armunud või miskit taolist – süda heldib ja samm on kerge nagu noorusaal. Üsna hiljuti oli mu meeleolu aga hoopis teistsugune. Loomapäästegrupi juhatus oli lausa sunnitud kuulama järgmist morbiidset vingukõnet.