Värske õhk ja suhteliselt palju jooksmist. Pikalt ta ei roki - kilt sinna ja tagasi. Arvestan, et äkki pean süles tagasi tooma. Seni olen teda alahinnanud. Jummel tänatud!
Tal kaks korda sihuke jama olnud, et ühtäkki kõik neli käppa hakkavad isemoodi tööle ja keret enam ei kanna.
Mingi neuro- või ajulaks. Poole aasta tagant. Tal vanust juba ka. Siis viskab maha ja selline ehmatanud-abitu. Istun ta kõrvale ja veerand tunniga on taas kõik korras. Seni on hästi läinud, välja arvatud kord kui mu munad lumehanges ää külmusid.
Nüüd on karv maas, aga kütan masina soojaks kut vaese mehe sauna. "Taškent" on meil, aga teen öösel katuseluugi enda tarbeks lahti - too much!
Selgituseks, et ahi on bussi tagaosas voodi all, aga Nõps magab ees ja autos tuleb kaissu üliharva. Sestap tuleb kütta nii, et ees soe. Kahjuks küll veel Vene gaasiga. Rõhk sõnal "veel."
"Kodus magan ma aga tema voodis. Vat nii!"
Mida kuradit me oma lemmikute jaoks küll ei tee. Pole hullu vaid kõigest täiesti tavaline elu vana koeraga. Elame veel. Vähe sellest - elame teidki üle! Loota ju ikka võib?!
