Helmil ka mure, lapselapsed külas, aga kaks neist pandi rongile ja saadeti teadmata suunas. Pisikest Hannest ja Lindat pole enam päästa vaja - nad said juba päästetud ja lamavad aiaäärsel tänaval. Järele minna ja maha matta aga ei saa - koolimaja juures seisev tank annab kohe tuld.
Euroopa on (mängu) tige ja lubab aina uusi sanktsioone. Ega neid tegelikult väga koti ja rohkem moe pärast tehakse suu lahti ning mõistetakse hukka. Puutin haigutab ja väga ei sapsi - neil ju mu gaasi vaja. Sööb võileiva lõpuni ja paneb käraka pauguga peeru:
"Säh võtke! Gaas seegi! Tasuta saate!"
Grusiinid arad ja lasevad tükikese enda maast kohe Venemaaga liita. Eestlasetega sama lugu ja Tartu rahulepingu piiridest ei iitsata enam keegi, rääkimata nõmedalt dokustaadilt allkirja tagasivõtmisest, millega ca 5% meite maadest venkudele ära kingiti - uus poliitiline reaalsus nõudis. Kõik need mehed ja naised surid omal ajal pea asjata ....
Pohhoi, sest kogu see föderatsioon on ju vaid jõu, hirmu ja surmaga nii suureks saanud. Argus kasvatab seda veelgi. Ei me vastu saa, sest vantidel on "superarmee."
Ukrainlaste kaitse räägib küll muud ja praegu oleks kõikidel anastatutel imehea aeg seljad sirgu lüüa, aga hirm ja gaasinälg ei lase. Sestap toimub liivakastimäng, kus kaks jõnglast rusikatega vehivad ja teist oma miilitsast isaga ähvardavad. Tegelikult on mõlemad isatud ja ei tea emmedki päris kindlalt, millise seikluse vilja nad siia ilma sünnitasid.
Miks NATO ei ründa ja laseb rahumeelseid Ukraina elanikke käed selja taha seotuna tänavatel hukata? Arvan, et NATO sõjavägi on sama sitt nagu venelaste oma ja püsib vaid praalimise peal püsti. Euroopa meestel pole väga aega ka - Johnil on täna ilusalongis küünehooldus ja François'a läheb kohe pärast tantsutrenni lilleseadet õppima. Pärissõjaväelastel pole samuti aega - nad on telekaamerate ees spetsialistidena targutamas ja peensusteni meie plaanidest rääkimas. Muide, venelased lasid kogu välisluure lahti. Pole enam vaja ja lehtedest loevad, mida teha kavatseme.
Sestap ähvardagem oma meeletu jõu või miilitsast isaga ja sanktsioneerigem sel ajal kui Vladõmir ja Oksana hulkuva koera pähe pärast piinamist maha lastakse. Peaasi, et meil on hästi. Peaasi, et Keilas elavaid Kasparit ja Helmit tegelikult maha ei lasta. Ja kui lastaksegi, siis hüüame taas:
"Ohohooo, nüüd on sul per**es Venemaa, sest meil on nii suur ja vägev sõjavägi. Me lööme su sekundiga laiaks, aga praegu veel lihtsalt ei taha ...."
Ja nüüd tehkem koos üks rõõmus hommikupeer - gaas seegi ja tasuta käes! See on peamine asi siin maamunal ja annaks jummel, et vant meid ei ründaks! Siis oleks pekkis ka, sest veel üks ainult heidutuseks mõeldud müüt megaarmeest kukuks kolinal kokku.