Fotol on mu kannatused kenakesti fikseeritud ja Jeebus oli nende kõrval poisike. Siit ka teadmine, et lapsed on väga-väga vastikud. Koolikiusamisest olete kuulnud, aga kodukiusamisest?
Vaadake seda kurjamit, seda peakiusajat, kes mu peas lausa otseselt istub! Aga kes see valgele mehele ikka kaasa tunneb?! Mitte keegi! Ülekohus!
Õnneks on ta täna Soomes ja väga tihti enam akrobaatilisi harjutusi minu peal teha ei saa. Peas istub ometigi, kuigi veidi teistmoodi - pole vast päeva kui kasvõi viivuks nii tema kui teiste oma "tittede", kes sõna pere alla liigituvad, peale ei mõtleks.
Aga kättemaks on tulemas. Praegu on Cathy sees veel üks tilluke elu tärkamas, aga paar kuukest, peame veel ootame. Küll ma ta siis välja koolitan ja emmest saab samuti turnimisredel! Vaat nii! Paras!
Kuuldes, et koos koertega lähen isiklikult sünnitust vastu võtma, otsustas Cathy selle tegevuse edasi lükata järgmisesse aastasse.
"Hurraa, nüüd on peres koos minuga kaks püsirasedat, aga konkurentsi ma ei karda, sest oma kõhuga panen igale titaootajale pika puuga ära!"
Kunagi kui mu mamps oli kolmekümne tuuris, siis mõtlesin, et appikene kui vana ta ikka juba on! Täna taidlevad mu lapsed samas vanuseklassis ja mõtlen, et appikene kui vanad nende emmed ikka juba on! Karm!
Hip-hip-hurraa Cathy ja katame lauad!
