" Hommikune rituaal"

Koertega vaja pissiring teha. Väga ei viitsi, aga peab. Aina enam tundub, et jalutan hoopis vareseid. Jube naljakas - ma koeraga ees, paar-kolm sulelist järel hüppamas. Täpsustuseks, et jalutan koertega ükshaaval - hullud ajavad mu rihmadega täitsa sõlme ja ei sellest tule miskit välja. Juba proovitud.

Oma lemmik on üks suur ja vana. Kutsungi teda Vanaks Pealikuks. Tema on lojaalne ja enamasti ta ongi ainuke, kes koos meiega jalutab. Teinekord saadab lennates tänavanurganigi. Et ta meid koduni saadab, see on juba seadus. Isegi koerad ei tõmble enam. Nagu sõpsid või miskit taolist.

Täna hommikul märkasin aga varblaseid. Jaurasid põõsastes. Kohe nii palju oli, et maa oli must. Üks nendest eriti hea toidu peal ja ei see paksmagu sugu teha jaksa. Istusin tänavale maha ja lihtsalt vaatasin. Nõpsik oli hämmingus, aga ta on juba harjunud debiilikust peremehega. Ohkas ja viskas samuti küliti. Äkki oli häbi? 

Imelik vaatepilt vististi tõesti, aga võta näpust - tuli üks armas noor naine. Pigem siiski lapseohtu neidis veel ja istus ka maha. Istusime oma kümme minutit ja vahtisime linde. Siis ta tõusis ja ütles aitäh.

Mida sa ohmu mind tänad? Mul pole vähimatki osa selles. Aga võtke samuti aega ja istuge kasvõi kõiki reegleid eirates tänavale maha ja avage oma silmad- halba see ei tee. Sihuke mõte siis täna hommikul.