15.11.17 - sama koer maantee veerel vantsimas vapralt Tartu poole, pean kinni ja viin Tallinnasse arstile, tavapärane rutiin, mitte, et midagi kahtlustaksin, loomaarst Kelli Lomper vaatab ränduri väga põhjalikult üle, visiit kestis pea 2 tundi - suurim jama südamega, raskest ketist on kael justkui allapoole surutud, rihm on karvad maha nühkinud ja nahka kahjustanud, silitusi tahab. aga iga kord võpatab, kui paitama hakata, turjal nahakahjustus ja nahk tumesinine, sellel kohal aluskarv puudub, arst arvab, et ilmselt kuuma veega visatud, sest nahahaigust pole, kaal 10,2 kilo, küüned pikad, kuulmekäik väga must, põhjas mäda, ülemise kihva all väike põletik - ravi algus, sellisesse koju tagasi ei vii, tegelikult ma ei peagi ju teadma, kus mingi hulkuv koer elab, nii jääbki.
16.11.17 - otsib tohutult lähedust, aga kardab väga, seisab voodis ca 35 minutit kangelt enne kui pikali viskab, lamab nö valveseisundis ja on iga liigutuse peale püsti, põrandat nagu kardaks ka, toas mittekäivate õuekoerte puhul normaalne.
17.11.17 - saba pidevalt jalge vahel, alandlikkus kuubis, iseloomust pole jälgegi.
18.11.17 - esimest kord liputab vaevumärgatavalt saba, magab kaisus väga sügavalt, norskab kõvemini, kui polk purjus madruseid.
19.11.17 - kohaneb kenasti, sööb lakkamatult ja kõike, krõbuskeid mitte, äkki kihv teeb valu? leotan, ikka ei taha.
20.11.17 - hakkab valvuriks ja haugub kui aknast liikumist näeb, esimene pikem väga rahulik jalutuskäik, tema dikteerib tempo - jõudu on, ei hingelda ega köhi, pump lööb seega korralikult, rihma otsas püsib korralikult ja ei vea, lahti lasta veel ei julge.
21.11.17 - nõuab paisid, ronib sülle ja lausa suhu. teleka vaatamine toimub tema kõhu alt piiludes, sest ta seisab otse rinnal, maha keeldub minemast ja lükka või sada korda, ronib tagasi, palju õnne mulle!
22.11.17 - autosõitu ei kannata, mu masin on nagu oksetops.
23.11.17 - lakub esimest korda ettevaatlikult käsi, hoiab pead palju paremini üleval, jänes Lainega on suur sõber, teiste koertega mitte, kõrvatilkade panemine enam ei sobi, tuleb väheke isegi jännata.
24.11.17 - rõõmustab, kui segane tuleku üle, hüppab-kargab-liputab sabaga, kohtutud tunnistajatega, kes nägid, kui purjus peremees jalaga teda peksis, pollarisse avaldust ei tee, siin riigis pole lihtsalt mõtet - nagunii väidab, et enesekaitse! siis teen kui see külajoodik koera nõudma hakkab.
25.11.17 - saba jalge vahel enam pole, rõõmustab alati, paisid tahab meeletult kuid esimene refleks on ikka pea maha, tagasild töötab laitmatult, ilmselt külm ja niiskus mõjutasid varem.
26.11.17 - esimest korda tegi tõsise nutulaulu kui tuppa jäeti, öösel köhatab nagu kont oleks kurgus - mure suur, ilmselt südamepuudulikkus, rohud on ostetud, aga veel ei anna, alles jälgin, hoovis julgeb käia juba iseseisvalt, teiste koertega pole kakluseks läinud.
27.11.17 - valib toitu, odav konserv enam ei sobi, viinerid ja pihvid ka mitte -kurat! käisin õhtul uue järel, seda sööb, tänamatu lurjus! magab voodis, maha ei jää, kujutab ette, et normaalne asukoht on mu süles, seda ka autos, ei laku, kui siis ainult käsi ja siis ka väga ettevaatlikult, kaal 11,7, jalutame hobustekoplis ja metsas ilma rihmata, minekut ei tee, tuleb kohe kutsumise peale.
28.11.17 - ei julge mõeldagi, mida ta homme nõudma hakkab, keegi koera ei otsi, ilmselt jätan vist omale, kui samaväärset kodu ei leia. Ma nimelt lubasin sellele 12 aastasele penskarile, et rohkem ta peksa ei saa, ketti ei panda ning ta peale isegi ei karjuta enam kunagi.
Nüüd on vaja ilus poisslapse nimi välja mõelda, enne tal pole nime olnudki, nii väideti. Kutsusin seni Taaduks, see vist enam ei sobi, sest ta pole enam vaevuliikuv arg taat vaid hakkab end juba koerana tundma, loodetavasti suudan põrguelu taluma pidanud kutsale siit neetud maailmast lahkumise ajaks ka mõned ilusad mälestused kaasa anda .....
