Kui teil juhtub nädalavahetustel mõni "loomamure" olema, siis reeglina saab hüva nõu ikka vaid loomakaitse liidu abiliininilt, sest teised suurt ei vasta. Räägingi teile isegi veidi anekdootliku loo ühest nn hädaabikõnest:
"Halloo, kas loomakaitse?"
"Kuulen."
"Mul on mure, võtsime Viljandi maantee varjupaigast noore koera, aga ta ei sobi meile. Maksime 150 eurot ja peame veel mingi vaktsiini detsembris tegema. Kõik on makstud, aga tahtsime eile tagasi viia ning kujutage ette - nad viskasid toru ära ja võtagi looma tagasi! Ennekuulmatu!"
"Kuidas ma nüüd siis aidata saan?"
"Kas sa oled see Volmer või? Hääl on nagu tuttav."
"Olen küll."
"Aaa, tere mees! Sa tegelikult tunned mind küll. Kui sa veel Pääskülas elasid, siis käisin su naabritüdrukute juures, seal kohtusimegi. Mäletad?"
"Einoh, sa oled ju loomakaitsest? Ja nüüd ma annangi selle koera sulle. Raha sa ei pea mulle maksma!"
"See on muidugi tore, et maksma ei pea, aga mina su koera küll ei taha!"
"Mis mõttes? Kuhu ma ta siis panen?"
"Ei tea. Pole nagu väga minu asi ka! Mis sel koeral siis viga on?"
"Ta ründab mu last jõhkralt!"
"Kui vana koer on?"
"Kolme kuune."
"Ahh mine metsa oma jutuga! Kolme kuune ei ründa kedagi vaid tahab mängida. Vanemate asi ongi vaadata, et laps koerale ja koer lapsele liiga ei tee. Nii see käibki!"
"Ei-ei-ei! Me tahame rahulikku koera, kes lapsele ohtlik pole!"
"Täna pühapäeval ei toimu midagi, aga helista mulle homme, siis vaatame edasi."
"Ma ei taha seda koera siia."
"Pead tahtma, mitte keegi ei võta teda sinult täna vastu!"
"Siis ma viin ta varjukasse ja seon ta aia külge kinni!"
"Ära seda küll tee, sest siis läheme tülli!"
"Siis ma viin ta varjukasse ja seon ta aia külge kinni!"
"Ära seda küll tee, sest siis läheme tülli!"
Kõne tehti paar nädalat tagasi pühapäeval, mil pidasime just meie Pille ja Pireti sünnipäeva. Eks ma rääkisin ka seltskonnale sellest tapjakoerast, kes lapsi killib. Väga lõbus oli. Korraga hakkas aga üks pidulistest rääkima.
"Me võtame selle koera äkki oma emale. Tal nagunii igav olla. Proovime, võib-olla sobivad."
"Minge vaadake üle ja otsustage ise, aga mõelge ikka hoolega läbi, et koera mitte niisama väntsutada. Mida te siis teete kui nad emaga ei sobi?"
"Siis pakume kuni uue kodu leidmiseni hoiukodu. See omanik lubas ta ju nagunii varjupaika viia ja sinna kinni siduda! On see siis parem või?"
Nii nad minekut tegidki ning väikene kutsikahakatis rändas Mulgimaale. Varsti tuli mulle taas kõne juba sellelt samalt "vanalt tuttavalt".
"Tere Volmer! Selle koeraga on häire maas, sest me leidsime talle väga hea kodu."
"Mida sa ajad? Ma arvan, et sa ei liigutanud lillegi ja oli vaid puhas juhus, et meie seltskonda sattus inimene, kes koera soovis. Muidu sa oleks omadega jännis olnud!"
"Ahah, nojah, tohoh ... aitäh ja head aega siis!"
Kahjuks memm siiski koera enesele ei soovinud ning taoliseid "üllatuskinke" olen ma alati taga kirunud. Ei tohi loomi kinkida ega ilma eelneva kokkuleppeta kellegi juurde viia! Ometigi olen ma tänulik sellele perele, sest eelmised omanikud oleksid vaesekese ju tõesti vihmase öö varjus varjupaika sokutanud.
Bellakene nagu teda hoiukodus hellitavalt kutsutakse pole loomulikult agressiivne ega laste peale kuri vaid ta tahab mängida nagu koeralapsed ikka. Praegu on ta turjakõrgus ca 30 sentimeetrit ning võib arvata, et eriti suureks ta ei kasva.
Bellakene nagu teda hoiukodus hellitavalt kutsutakse pole loomulikult agressiivne ega laste peale kuri vaid ta tahab mängida nagu koeralapsed ikka. Praegu on ta turjakõrgus ca 30 sentimeetrit ning võib arvata, et eriti suureks ta ei kasva.
Kui sa soovid Bellale alatiseks kodu ja armastust pakkuda, siis võta ühendust loomakaitse liiduga telefonil 56 630 918 või kirjuta piret@loomakaitse.eu
Ja Jummala pärast mõelge see asi nüüd ikka hoolega läbi, sest aitab sellest tüdrukutirtsu jõlgutamiseks. Koeravõtt pole meheleminek või naisevõtt ja see tuleb ikka hoolega enne läbi mõelda! Eks ole ju mul õigus? Mina tänan!
