„Politseinikud püüdsid koertele rahulikult läheneda, aga kui koerad neid märkasid, hakkasid nad agressiivselt liikuma ametnike poole. Otsese ja vahetu ohu tõrjeks kasutasid politseinikud teenistusrelva. Koerad said raskelt vigastada ja surid sündmuskohal saadud vigastustesse.“, ütles Rapla politseijaoskonna juht Janno Ruus meediale.
Ühes teleloos mainiti samuti, et tegemist oli kasvatamatute agressiivsete koertega ja taolised tulebki maha lüüa. Midagi pole teha! Kommentaarium lõi kihama nagu herilastaru ja nii mõnedki nõudsid hoolimatule koeraomanikule vat, et surmanuhtlust.
Mis toimus aga tegelikult? Kas koerad olid tigedad murdjad? Kas menti helistanud veisekasvataja on korralik loomapidaja või on ta loomad külarahval pinnuks silmis?
Rääkisin koerteomanik Aivariga ja ei maksa vast mainidagi, et kogu pere on juhtunu tõttu tugevas šokis. Vähe sellest - lapsed, 3 ja 8 aastane ei tea veel tänagi, mis nende koertega juhtus ja vanem poiss keeldub kooli minemast, sest tahab kindlasti kodus olla kui Juuli ja Terri tulevad.
Juuli ja Terri, nii olid tapetud koerte nimed, sündisid 27.veebruaril ehk, et vanust polnud neil veel isegi 9 kuud mitte täis. Igal kolmapäeval vastupidiselt reporteri väitele käidi koertega regulaarselt koertekoolis ja nad allusid isegi 8 aastasele lapsele, täiskasvanutest rääkimata. Mõlemad kutsad olid ka steriliseeritud, vaktsineeritud ning neile pühendati palju aega. Loomulikult käidi ka arsti juures kui vaja ning väited hoolimatutest omanikest on seega lausvale, mis meedia poolt valla päästeti!
Aivari talu ümber aeda pole ja nii hoitakse kordamööda üht kutsadest keti otsas. Teine silkab sel ajal vabalt, aga nii püsisid nad kodus. Majast ja ka aiast voorib pidevalt mööda ja läbi üksjagu inimesi. Koerad neid rünnanud! Mine persse murdjad ikka!!! Eks ole?
Nädal tagasi külastas lapse pärast neid aga kiirabibrigaad. Koerad ei haukunud isegi võõraste peale ning kõigil kolmel meditsiinitöötajal lakuti käed ja näod rõõmsalt üle. Ei usu? Aga küsige üle, Rapla on väike koht!
Juuli ja Terri, nii olid tapetud koerte nimed, sündisid 27.veebruaril ehk, et vanust polnud neil veel isegi 9 kuud mitte täis. Igal kolmapäeval vastupidiselt reporteri väitele käidi koertega regulaarselt koertekoolis ja nad allusid isegi 8 aastasele lapsele, täiskasvanutest rääkimata. Mõlemad kutsad olid ka steriliseeritud, vaktsineeritud ning neile pühendati palju aega. Loomulikult käidi ka arsti juures kui vaja ning väited hoolimatutest omanikest on seega lausvale, mis meedia poolt valla päästeti!
Aivari talu ümber aeda pole ja nii hoitakse kordamööda üht kutsadest keti otsas. Teine silkab sel ajal vabalt, aga nii püsisid nad kodus. Majast ja ka aiast voorib pidevalt mööda ja läbi üksjagu inimesi. Koerad neid rünnanud! Mine persse murdjad ikka!!! Eks ole?
Nädal tagasi külastas lapse pärast neid aga kiirabibrigaad. Koerad ei haukunud isegi võõraste peale ning kõigil kolmel meditsiinitöötajal lakuti käed ja näod rõõmsalt üle. Ei usu? Aga küsige üle, Rapla on väike koht!
Mis siis aga juhtus üleeile? Fakt on see, et mänguhoos läks kinnioleva koera rihm katki ja ta pääses lahti. Üheskoos teise kutsikaga mindigi siis umbes poole kilomeetri kaugusele põllulapile, kus märgati veiseid. Aivar arvab, et lugu juhtus nii:
„Koerad olid 15.00 veel kodus, aga 17.39 helistas naine, et nad on lahti pääsenud. Läksime kohe otsima. Ilmselt tahtsid nad mängida ja ajasid lusti pärast veiseid taga. Ilmselt jooksid nad ka rõõmustades politseinike poole, sest arvasid, et läksime neile järele. Kuna nood olid kaubiku-taolise autoga ja meil endil ka sarnane auto, millega koeri koertekooli ja mujale viisime, siis koerad arvasidki, et nad viiakse koju ja jooksidki rõõmsalt kaubiku juurde.“
Kutsikaid tulistati pähe. Kuigi rihmal oli omaniku telefoninumber, siis koerte tapmisest sai ta teada alles järgmise päeva lõuna ajal, kui pollarid nende õuele sõitsid. Politsei alustanud mingit menetlust koerte omaniku suhtes ja ta käis täna ka ütlusi andmas. Huvitav millist menetlust alustati? Kui koerad kurja pole teinud, siis ei saa ka trahvida! Kui veistel on mingid vigastused, siis tuleks need ette näidata ja sel juhul peab loomaomanik loomulikult kahjud korvama. Igatahes pakkusin, et loomakaitse liidu juristid nõustavad ja edastagu aga igasugu paberid meile. Küll me kakleme ja vaidleme edasi!
ELL Lõuna-Eesti regioonijuht Kristi Metsa on pikki aastaid koertega tegelenud ja temas tekitab juhtunu hämmingut:
„Minu arvamus on küll selline, et politsei ei teinud jälle mingeid hoiatuslaske. Väideti, et ka üks politseinikest oli koertejuht! Kuidas on võimalik, et sõbralikud, noored mänguhimulised koerad tembeldatakse agressiivseteks ja lastakse kohe maha? Mis pagana spetsialist see selline on?“
Inglistes väidetavalt elav veisteomanik polevat samuti puhas poiss ja tema loomad elavatki suurema osa ajast nii nagu ise tahavad, väidab oma koerad kaotanud Aivar:
„Veised olla tihti küla peal lahtiselt ja rüüstavad inimeste põlde ja aedasid. On tehtud mitmeid kaebusi politseisse, kuid nood pole kunagi reageerinud. Veiste omanik ainult irvitab ja ei tee midagi. Nüüd oli politsei siis hetkega kohal ja lasi koerad kohe maha!“
Nii, et maailm pole pelgalt must ja valge ning kahetsusväärselt pean teile taas meenutama, et meedias avaldatu võib tõest sama kaugel olla nagu päike maast. Mis saab edasi? Juba homme räägin ma külarahvaga veisteomanikust ning tema hoolealuste sigadustest.
Raplamaa inimesed olge seni aga ettevaatlikud, sest teie turvalisust valvab selline politseinik, kes isegi kutsikaid kardab. Ja tervisejooksjad olgu kohe eriti tähelepanelikud, sest teie sörkimist võib „inspektor Kukeke“ pidada otseseks ja vahetuks ohuks ehk agressiooniks tema vastu ja siis lõpetate samamoodi nagu Terri ja Juuli - kuul peas!
Kas pole veider teie arust, et uudislugudes ei saanud koeraomanik sõna või tsiteeriti teda väga suvaliselt? Teda polnud võimalik tuvastada, kuigi kaelarihmal oli number olemas! Kas pole imelik, et veisteomanik, kes jäi sendi tänu koertele surmale võlgu, oli vait nagu kult rukkis? Kas praegu lasti liikvele lugu selle põhimõtte järgi, kes esimesena sõna võtab, selle jutt on tõepärasem? Igatahes püsige lainel ja mõelge ikka kaasa. Sellele loole tuleb kohe raudpoltkindlalt järg!
Kas pole veider teie arust, et uudislugudes ei saanud koeraomanik sõna või tsiteeriti teda väga suvaliselt? Teda polnud võimalik tuvastada, kuigi kaelarihmal oli number olemas! Kas pole imelik, et veisteomanik, kes jäi sendi tänu koertele surmale võlgu, oli vait nagu kult rukkis? Kas praegu lasti liikvele lugu selle põhimõtte järgi, kes esimesena sõna võtab, selle jutt on tõepärasem? Igatahes püsige lainel ja mõelge ikka kaasa. Sellele loole tuleb kohe raudpoltkindlalt järg!
