"Isadepäeva ei tohi tähistada, sest paljudel lastel pole isasid ja nad on seetõttu kurvad!", on üks teesidest, mida järjest kõvemini välja hõigatakse. Tõsi ta on ja ka see on tõsi, et paljud isad on sel päeval kurvad, sest võimukad naised on nad pärast lahkuminekut kõrvale tõrjunud.
Üldlevitavate arusaamade kohaselt on enamus meestest sead, kes ei võta vastutust ja jalutavad peret maha jättes lihtsalt külma kõhuga minema. Kahjuks vastab see tõele ja paljusid isaseid "seksuaalse võiduka lahingu" tagajärjed tõesti ei huvita.
Ometigi on olemas ka seltskond mehi, kes ülekõige siin ilmas tahaksid oma isakohustusi täita, aga neil ei lasta seda teha, sest ema seda lihtsalt ei soovi. Sellele järgneb korralik ja absoluutselt ebapedagoogiline isa maha tegemine lapse silmis ja nii nad võõraks jäävadki. Kahjuks ei oska ka lapsed küsida elementaarset küsimust:
"Ema, sa oled ju väga tark, hooliv, ettenägelik ja vastutustundlik, aga kuidas sa said minu, sinu kalleima vara ja elu mõtte, eostada maailma ühe suurima värdja ja idioodiga? Kus su mõistus siis oli?"
Kõik oma eksnaisi või -mehi kiruvad tegelased on tegelikult ühed parajad napakad, sest nad kiruvad ju tõttöelda omaenda valikuid ehk iseendid! Seda on targem neile muidugi mitte öelda, kui just tülli ei taha minna.
"Ma olen tubli Eesti naine ja üksikema ning pean laste nimel hakkama saama!" , korrutas üks emme pidevalt, kelle elukest natuke kõrvalt nägin. Ta tegi kõik, et lapsed oma isa vihkaksid ja selles pühas sõjas oli psühhoterrori kõrval ka füüsiline vägivald lubatud.
"Emme, ära tapa ennast ära. Me lubame, et me ei lähe enam mitte kunagi isa juurde!", olid nutvad jõnglased sunnitud lubama, kui julgesid mainida, et nädalavahetusel oli issi juures tore olla.
"See joodik ja narkomaan pole teid kunagi armastanud, aga mina loobusin teie nimel kõigest! Ta tahab teid vaid selleks, et mulle kätte maksta! Ainult selleks, et ma õnnetu oleksin ja endale otsa peale teeksin! Kui te vaid mäletataksite kuidas ta mind peksis ja see on nüüd teie tänu?!"
Ja nii need lapsed rohkem isa juurde ei läinudki! Ka kohtuvõim ei suutnud neid murda ja nad jäid endale kindlaks ning korrutasid seda mantrat, mida ema pähe tagunud oli. Praeguseks on vähemalt vanem laps isa juurde kolinud, aga enamasti need lood nii ei lõpe .....
Süsteemist tegelikult meestel abi pole ja müüt, et "me elame meestemaailmas" on ammu vähemalt lääne kultuuriruumis muutunud, sest haridus-, sotsiaal ja isegi justiitssüsteem on naiste poolt vallutatud ning naiivsed on need mehed, kes sealt õigust soovivad saada.
Üldine suhtumine on üsna isadevaenulik. Mäletan üht lastevanemate koosolekut, kus mind passiti nagu prussakat, justkui küsides, et mida see tont siia ära kaotas? Ei-ei, mu kohalolek ei tekitanud hämmingut teistes emades ja nende suhtumine oli väga soe, aga naispedagoogide jaoks oli tegemist vat, et pühaduseteotusega .....
Oma 53 eluaasta jooksul olen kohtnud selliste meestega, kelle kohta võib isa öelda. Ka selliseid on mu tutvusringkonnas, kelle isana mainimine teeb sellele sõnale ainult häbi. Naistuttavatega on täpselt sama lugu. Veel üks veider tähelepanek - need emad, kes kasvatavad lapsi ilma mehe rahalise toeta, ei käi kõikjal karjumas, et nad on ÜKSIKVANEMAD ja nad soovivad lihtsalt, et isa oma lastega suhtleks. Paraku on neile sattunud sellised mehed, kes seda teps mitte ei tee.
Majanduslikult heal järjel olevad ja toetust saavad emmed aga eputavad vaatamata sellele, et elavad teise mehega koos, ikkagi kõikjal oma "üksikvanema loosungiga" ning lapsi pärisisadega kokku ei lase:
"Minu arust pole tal tütrele midagi anda! Lisaks mu praegune elukaaslane tunneks end bioloogilise isa igapäevast olemasolu tunnetades teisejärgulisena! See on MINU laps ja mina otsustan kuidas talle parem on!"
Need sõnad ei tulnud harimatult laadanaiselt vaid kõrgharitud pedagoogilt, kellel on pöördumatu arusaam, et laps on pelgalt naise ainuprojekt ning meeste asi on vaid eostada ning hiljem pappi anda!
Meestel pole tundeid ja Aamen! Lahutusstatistikat lugedes saab hr. Karma vähemalt tänased poegi kasvatavad emmed kunagi kätte ja omi lapselapsi ei näe te kunagi. Miks? Aga sellepärast, juba järgmine emme praagib nad välja ja ei soovi mõttetu isa suguvõsaga tegemist teha! Tütarde vanematel seda hirmu vähemalt pole .....
Vat selline teistsugune Isadepäeva õnnitlusoov ja nüüd põletage mind lõkkes! Aga ärge laske end sellest segada. Täna on päev, mil ülistame isadust ja see ei oma mingit tähtsust, et juba homme tambitakse üllad sõnad ja mõtted taas jalge alla.
Head Isadepäeva ma lastest eemale hoidvatele "kepigängsteritele" ei soovi. Minge pe**e minu poolest ja teil pole tänase päevaga mingit seost. Küll aga soovin ma kõike head meestele, kes oma laste kõrval on. Soovin head meestele, kes võõraste laste kõrval on. Ja kindlasti tunnen ma kaasa meestele, kes tänu emade ülemvõimule oma lastega ainult unenäos kokku võivad saada ...
Tänasel Isadepäeval tahaksin ma aga veidral kombel kõige rohkem tänada ja tunnustada hoopis naisi. Neid naisi ja emasid, kes kibedate mälestuste ehk isegi valusa ülekohtu kiuste, on suutnud säilitada inimlikkuse ja kaine meele ning lasevad oma laste isadel ka päriselt ISAD olla ning nende elust osa saada! Vat teie olete vägevad, sest ei kasuta oma ülemvõimu ja seetõttu ma teie ees kummardangi! Head Isadepäeva!
