"Mida suurem loom, seda suurem abitusetunne, kui ta haigeks peaks jääma"

Aiki-nimeline suksu on kurb ja seetõttu on talle kõik lubatud - ta võib rahulikult sisehoovis lillepeenardes ringi tuuseldada ja noorte istikutega oma kõhualust sügada, nii et oksad raksuvad. Keegi ei riidle. Vähemalt mõnda aega mitte, sest suures loomas on peidus suur kurbus, kuigi nii mõnedki "teadmamehed ja -naised" väidavad, et loomadel emotsioonid puuduvad. 

"Minge pekki oma jutu ja õpitud tarkusega ning sellele lobale vaidlen tuliselt vastu, sest minu elukogemus räägib muud!"

Tegelikult on kogu pere kurb, sest Candy nimelise hobuse ootamatu lahkumine mõjus kõigile meile. Tõttöelda ei tea lapsed sellest tänase päevani midagi. Ei julge lihtsalt öelda, sest on teada kuidas see mõjub ...

Mulle endale on hobused kogu elu hullupööra meeldinud, aga ometi ma neid enesele lubada ei taha. Miks? Põhjus on üsna proosaline ja nimelt sellepärast ei soovi ma nendega jännata, sest ma ei suuda neid aidata, kui nad peaks kokku kukkuma. Olen selles olukorras olnud ja tundnud oma jõuetust maaslamava looma ees. Sa näed seda poole tonnist valu ja piinahunnikut ning ühtäkki oled sa pisimast pisim, kuigi enese valu ja abistamissoov on suurem kui maakera. 

Candy tervis jukerdas viimasel ajal korralikult, aga arstid andsid erinevaid ravimeid. Tolku neist polnud ja üleeile kukkus uhke loom talli taga kokku. Nägin pimedas metsatukas autode kaugtulede valguses askeldamist, aga lootsin, et ehk naabrimees pani tina ja kukkus vindise peaga metsa tegema. Sisemas ma muidugi teadsin, et Candyga on kehvad lood, aga hoidsin end alateadlikult eemale .....

"Kui vaja, siis kihutan talle täiesti seadusevastaselt piinade vältimiseks kuuli pähe, aga annaks Jummel, et ma seda tegema ei peaks."

Jummel kuulis õnneks sedapuhku erandkorras mu palvet. Ja nii me seal seisime elukogenud mehed märgadega silmadega. Õnneks naised taipasid eemale hoida ......

Teinekord juhtub taolistel puhkudel aga ka midagi müstilist. Juhtus ka eile öösel ja nimelt kuulis pereema ühtäkki vaevukuuldavat sosinat:

"Ärka üles! Hobustega juhtus õnnetus!" 

Olgu mainitud, et tavaliset magab proua nii rasket und, et ta kõrval võiks kahuritki lasta. Kohe ajas ta ka oma teise poole üles:

"Kas kuulsid sosistamist?"

"Kuulsin-kuulsin, plika nägi paha und hobustest. Panin ta uuesti magama."

"Kuidas see võimalik on? Ta ei tea ju, et Candyt enam pole!"

Täna hommikul ärkasin selle peale, et keegi nühkis vastu akent. 

"Küllap penid tulid äratama", arvasin rulood üles kerides. Aknad hakkavad mu madalas tares otse põrandalt pihta ja sestap on tavaline, et need on koeraila ja käpajälgedega pidevalt kaetud. Mulle vaatas vastu aga hoopis Aiki, kes tahtis justkui küsida ega Kommi-nimeline obene äkki mo juures pole.

"Ei ole kulla sõber! Ta lippab palju rohelistematel aasadel ja sööb palju-palju mahlasemat rohtu!"

Ka see on müstiline tegelikult, sest Aiki pole niimoodi varem tuppa tungida tahtnud. Täna ta aga otsekui otsib lähedust. Loom on kurb ja leinab sõpra. Nii vähemalt ma arvan ja ei keegi siin ilmas suuda mind ümber veenda.

"Pole hullu. Küll me varsti mõne väärkoheldud hobuse taas ära päästame ja sulle seltsiks toome. Neid on Eestis tegelikult sittakanti", sosistasin ta lakka silitades. Ta vaatas justkui inimkeelt mõistes otsa ja noogutas kaasa. 

"Tooks Mulgimaalt Jaana? Ei-ei, Jaanat ei too, sest teda peab igal hommikul püsti aitama ja naised ei saa hakkama, kui mehi kodus pole. Pea veel vastu ja küll me selle seltsilise leiame. Aga mine nüüd  ja pista kasvõi naabrimuti kõik lillerootsud nahka ja pasanda kogu hoov täis. See on täiesti lubatud. Ja Candy pärast ära muretse - ta elas oma elu heade inimeste juures ega teadnud väärkohtlemisest ööd ega mütsi. Ja ka tulevikus ja igavesti on nüüd temaga kõik hästi!"