Hiljuti tekkis Harjumaal Kiili aleviku lähistel ühe aia taha kits, kes oli ebaloomulikult rahulik. Inimesed ei osanud midagi kahtlustada. Siis kukkus aga kitseke ühtäkki kokku.
„Näe! Tal on kuuliauk sees!“, hüüatab korraga kitsele abi otsima hakanud proua.
„See on siin luusinud juba nädal otsa. Ju sai pühapäeval pihta. Siis peeti jahti, vähemalt paukusid ma kuulsin küll“, ühmab naabrimees.
Loomakaitse Liidu poolt reageeris proua appikutsele Eerik Seppel.
„Mnjah, tundub küll kuuliauk olevat, sedasi puhtalt sisse läinud. Ega teda vist aidata enam saa, sest tagantotsast tuleb verd, mis viitab sisemisele verejooksule. Oleks te varem helistanud.“
„Me ei tulnud selle pealegi!“, laiutavad külaelanikud käsi. „Aga vähemalt saab nüüd piinadest priiks, ma kutsusin jahimehe ka.“
Jahimees tuli ja uuris vilunud pilguga haava: „See pole mingi kuulihaav vaid kiskja tekitatud!“
Mis sa jamad kulla mees? Ma saan aru küll, et jahisemusid ei saa halvas valguses näidata, aga praaki ikka juhtub ning lisaks võib see täiesti vabalt ka salaküti tekitatud olla. Tegelikult on veel kaks varianti olemas:
- Tegemist võis olla noore ükssarvevarsa torkehaavaga.
- Tegemist võib olla Kuusalu hiidherilase torkehaavaga. Teatavasti on üliharuldase Kuusalu hiidmesilase nõel kümne sentimeetri pikkune luustunud moodustis ja suure hooga piketeerides võib see metskitsele just sellise vigastuse tekitada küll.
Kasutan edaspidi Vicky Korju andmeid jahipidamise kohta ja enda pead ma nende õigsuse eest pakule ei pane. Vickyl on hunnikus koeri, kelle ülesandeks ongi haavatud loomad üles leida ja siis vastavalt vajadusele nad kas tapetakse või viiakse ravile. Esimene variant on siiski tõenäolisem, sest pole ma veel kuulnud, et jahimehed oleks mõne uluki kliinikusse toimetanud.
Eestis kütitakse aastas ca 25 000 suurulukit, 28 000 väikeulukit, 22 000 lindu, seega kokku ligikaudu 75 000 isendit. Küttimisel ja avariidel läheb vigastena ära Rootsi ja Saksamaa andmeil ca 10 % kütitud ulukeist. Eesti jahimeeste oskused ei ületa Euroopa keskmist.
Seega saame eeldada, et ka Eestis on jahtide ja liikluse toimel vigastena ära läinud ning metsa piinlema jäänud loomade protsent vähemalt sama ehk umbes 7500 isendit aastas.
Jutt sellest, et küttimisel peame vältima vigastusi on õige, kuid vigastused on paratamatud, sest ka jahimees on ekslik inimene ning jahisituatsioonid sageli ettearvamatult keerukad. Laskeoskusi saab parandada kuid ulukite järelotsingu vajadus ei kao senikaua, kui peetakse jahti tänapäevaste vahenditega. Jahieetika kohaselt:
"Vigastatud uluki järelotsingu kohustus on tülikas ja teeb jahi korraldamise keerukamaks. Tuleks lahendada sobivate koerte ja koerajuhtide koolitamine. Paljud ei ole sellest huvitatud ning otsivad ettekäändeid pealiskaudse järelotsingu aktsepteerimiseks. Kui ei ole seaduse tuge, ei arene ka eetika selles valdkonnas. Seda näitab üheselt Skandinaavia ja Kesk - Euroopa praktika", ütleb Korju.
Seega saame eeldada, et ka Eestis on jahtide ja liikluse toimel vigastena ära läinud ning metsa piinlema jäänud loomade protsent vähemalt sama ehk umbes 7500 isendit aastas.
Jutt sellest, et küttimisel peame vältima vigastusi on õige, kuid vigastused on paratamatud, sest ka jahimees on ekslik inimene ning jahisituatsioonid sageli ettearvamatult keerukad. Laskeoskusi saab parandada kuid ulukite järelotsingu vajadus ei kao senikaua, kui peetakse jahti tänapäevaste vahenditega. Jahieetika kohaselt:
- Loomi ei kütita jooksuajal ja poegimisperioodil - see nõue sisaldub ka Jahiseaduses ja Jahieeskirjas küttimisaegade määramisena.
- Asurkonna struktuur hoitakse looduslähedane - nõue on kirjeldatud Jahiseaduses jahimaa kasutuslepingu vormistamisena ning jälgitakse iga-aastase seire käigus.
- Ulukeid kütitakse ja surmatakse võimalikult vähe piina tekitaval viisil – Loomakaitseseaduses on vastav punkt.
"Vigastatud uluki järelotsingu kohustus on tülikas ja teeb jahi korraldamise keerukamaks. Tuleks lahendada sobivate koerte ja koerajuhtide koolitamine. Paljud ei ole sellest huvitatud ning otsivad ettekäändeid pealiskaudse järelotsingu aktsepteerimiseks. Kui ei ole seaduse tuge, ei arene ka eetika selles valdkonnas. Seda näitab üheselt Skandinaavia ja Kesk - Euroopa praktika", ütleb Korju.
Ta lisab, et me võime analüüsida tagastatud küttimise lube, aga seal on ulukite haavamise kirjed vaid erandjuhul peal ja enamasti siis kui tegemist on nn turismijahiga. Jahituristi tehtud ebaõnnestunud lasuga kaasneb raha liikumine ning jahiorganistasioon on eluliselt huvitatud oma maine säilitamisest ning vigase uluki leidmisest.
"Kohalike jahimeeste puhul sellist huvi ei ole ja määrab vaid jahimehe enda suhtumine asjasse ning pealiskaudse otsingu järel kirjeldatakse sageli hoopis möödalasku."
Neil kaalutlustel on Rootsis nõue, et igal jahil peab olema võimalik 2 tunni jooksul järelotsingule panna koerajuht koos vastava katse läbinud koeraga. Saksamaal on aga lausa eraldi teenistus - järelotsingu tegijate võrk üle maa ja jahiorganisatsioonidel on kohustus tagada iga vigastatud uluki järelotsing vastava spetsialisti abil Nii tagatakse võimalikult paljude vigastatud ulukite leidmine ja piinade lõpetamine. Kuigi asjapulgad väidavad, et Eesti ühiskond pole selleks valmis, siis mina arvan, et tegelikult ei taheta teenuse eest lihtsalt maksta.
Vat selline aspekt veel jahinduse juures, millega tavainime kokku ei puutu ega peagi puutuma. Vicky valutab südant haavatud ja piinlema jäetud loomade pärast. Loo alguses mainitud metskits tõestab ilmekalt, et tal on ka põhjust.
Mul on aga veel suurem mure hingel ja nimelt olen rääkinud jahimeestega, kes mainisid, et neid lausa „sunnitakse“ rohkem suurulukeid laskma. Mis mõttes? Ma saan aru küll, et kui metsad maha võetakse, siis jääb terve seltskond ilma koduta, aga kas siis tõesti on plaan nad kõik maha nottida? Sel juhul on muidugi pr.Korju mure täiesti üleliigne, sest kui mõne aasta pärast pole meil üleüldse metsloomi, siis ei saa neid ka haavata.
"Kohalike jahimeeste puhul sellist huvi ei ole ja määrab vaid jahimehe enda suhtumine asjasse ning pealiskaudse otsingu järel kirjeldatakse sageli hoopis möödalasku."
Neil kaalutlustel on Rootsis nõue, et igal jahil peab olema võimalik 2 tunni jooksul järelotsingule panna koerajuht koos vastava katse läbinud koeraga. Saksamaal on aga lausa eraldi teenistus - järelotsingu tegijate võrk üle maa ja jahiorganisatsioonidel on kohustus tagada iga vigastatud uluki järelotsing vastava spetsialisti abil Nii tagatakse võimalikult paljude vigastatud ulukite leidmine ja piinade lõpetamine. Kuigi asjapulgad väidavad, et Eesti ühiskond pole selleks valmis, siis mina arvan, et tegelikult ei taheta teenuse eest lihtsalt maksta.
Vat selline aspekt veel jahinduse juures, millega tavainime kokku ei puutu ega peagi puutuma. Vicky valutab südant haavatud ja piinlema jäetud loomade pärast. Loo alguses mainitud metskits tõestab ilmekalt, et tal on ka põhjust.
Mul on aga veel suurem mure hingel ja nimelt olen rääkinud jahimeestega, kes mainisid, et neid lausa „sunnitakse“ rohkem suurulukeid laskma. Mis mõttes? Ma saan aru küll, et kui metsad maha võetakse, siis jääb terve seltskond ilma koduta, aga kas siis tõesti on plaan nad kõik maha nottida? Sel juhul on muidugi pr.Korju mure täiesti üleliigne, sest kui mõne aasta pärast pole meil üleüldse metsloomi, siis ei saa neid ka haavata.
