Mõnda aega tagasi kirjutasin õnnetust kährikust, kes Jäneda kandis sõiduteel ukerdas ja kelle päästis kohalik loomasõber Kärt. Kuna maanteel lebas laiaks sõidetud suure kähriku korjus, siis arvasime automaatselt, et tegu on ehk tema emmega. See ei pruugi aega tõele vastata.Küsite, et miks? Aga sellepärast, et kõik märgid näitavad, et ta on hoopistükkis kellegi kodust pärit. Kuna ta lausa naudib ja otsib inimese lähedust, siis pakun välja järgmise variandi. Keegi „loomasõber“ leidis ta suvel metsast ja arvas, et poeg on ripakil ning taris ta koju. Toitis ja hellitas ning arvas heaks sügisel taas vabaks lasta. Heategu on tehtud ja loom on päästetud. Kas aga ikka on?
Me oleme aastast aastasse rääkinud ikka üht ja sama – ärge tassige linnu- ja loomapoegi koju! Te kasvatate neid valesti ja keerate tuksi ning nad ei saa hiljem looduses hakkama. Nii mõnedki tarkpead aga jätavad metsaasuka üleüldse enesele lemmikloomaks. Jeee, väga äge, teistel ju pole! Taolist käitumist ei saa kohe kuidagi õigeks pidada, sest metslooma koht on metsas, mitte korteris diivanil!
Kärdil avastati kliinikus äge kopsupõletik ja tõttöelda on ravi veel pooleli. Mõni päev on tal parem. Teinehomme aga viletsam, kuid hingamine on hulga paremaks läinud ja ka kopsupilt on hoopis teine, kui alul. Ometigi pole asjad veel kaugeltki korras. Momendil on ta ikka loomaarsti hoole alla ja varsti saab ka kodusele ravile. Enne peavad aga ära tulema laborist analüüside vastused, et tal mingit metsloomale omast ohtlikku tõve kallal pole.Kärt sööb nagu loom, aga vat need paganama jäägid ei taha päris hästi veel välja tulla. Üheks põhjuseks võib olla see, et ta liigub vähe. Sestap käime teda iga päev jalutamas. Iseäranis südamelähedaseks on Kärt saanud Katrinile, kes käib metsaelanikku rihma otsas jalutamas-potitamas pea igapäevaselt. Eile käsid Kärdil külas ka liidu juristid Pille ja Piret.
„Issand kui nunnu ta on! Vaadake kuidas surub oma pea mu vastu!“, kiljusid naised vaimustunult.
Eks ta ole tore vaadata küll, aga metslooma taoline käitumine muudab mind tegelikult omamoodi kurvaks.
„Ta ei tohi instinktide ja loomuvastaselt käituda, aga täpselt just nii läheb, kui metsloom peesse oma heade kavatsustega keeratakse! Kurat küll ja kordan eriti juhmidele uuesti – ärge tarige metsaasukaid oma koju!!!“
„Issand, kui armas pesukaru! Ma olen vaadanud nendest videosid ning nad on ikka nii toredad ja naljakad!“, hüüab meie juurde tulnud nooremapoolne vene neiu. „Kas pilti tohib koos temaga teha?“
„Kuigi see on täiesti väär, siis selle loomaga vahet pole. Tundub, et Kärt ise ka lausa ronib nii sülle, kui pildi peale. Ja võtke siis kohe kõik järjekorda, sest koos kährikuga teil vaevalt, et enam kunagi poseerida õnnestub!“
Kähriku-Kärt nautis nii süles olemist, kui paitusi. Ka pildistamise vastu polnud metsloomahakatisel midagi. Täiesti ajuvaba!
Täna tundub nii, et Kärt ripakile ei jää isegi juhul, kui teda metsa tagasi saata ei õnnestu. Tahtjaid on palju, aga et keskkonnaameti ja –inspektsiooni inimesed väga hingeldama ei kukuks, siis otsustasin, et viin ta Iraani ühte loomasõbralikku perre, kes tema eest siis elupäevade lõpuni hoolitseb. Enne seda muidugi ravime ta täiesti terveks ja üritame ikka metsa saata. Kui see aga ei õnnestu, siis ei jää midagi muud lihtsalt üle. Selline on inimese poolt tuksi keeratud loomade saatus, sest ega meie teda maha nottima ei hakka. See on rohkem nagu teistsorti inimeste hobi ja lõbu!„Kuidas sa üle piiri kährikuga saad?“, küsivad nüüd kindlasti paljud.
„Nalja teete või? Eesti piirist toon/viin ma isegi elevandi või vaalaskala üle, ilma et valvurid märkaksid! Koertest-kassidest-kährikutest-tuhkrikutest-muhkrikutest rääkimata!“, kui nüüd õige natukene liialdada.
