Jänedal on ilmarahvale üks noor kährikunooruk kes suure tee ääres kakerdab ja pahatihti ka sõiduteele ronib, silma jäänud. Inimestel on senini õnnestunud teda toiduga siiski masinatest eemale meelitada.
Asi oleks muidu lihtne - pista karpi ja vii kuskile sügavamale metsa ning hääd teed. Seda paraku veel teha ei saa, sest loomake on kohati liiga loid ja hingab raskelt. Miskit tal igatahes viga on ja sestap vaataks ta enne metsa kupatamist kliinikus üle.Looduskaitsjad ütlevad muidugi, et kährikut ei pea aitama, sest tegu ju puha võõrliigiga. Mina ütlen nii, et sellega on umbes sama lugu nagu narkarite ravimisega - suurt mõtet pole, aga arstivanne ja eetika lihtsalt ei luba valida keda ravida, keda mitte.
Nii on see ka meie puhul ja meie ei vali keda ravida. Lisaks pole Liidu vabatahtlikud ka need tüübid, kes üht või teist liiki hävitama ehk loodusest "välja püüdma" kukuvad. See on ikka rohkem nagu jahimeeste rida. Ja üleüldse pole kährikkoertel enestel mingit süüd. Inimene ise nad siia taris ja tüübid osutusid eriti vingeteks kohanejateks ning vahvateks sellideks, kes siin imehästi hakkama saavad. Nüüd on aga kisa lahti - võõrliik, tapame maha ja neid me ei ravi. Savi, kui hädaline teele satub, siis meie küll ravime.
Huvitav, kaua peaks üks võõrliik Eestimaal elama, et temast saaks pärismaine liik? 10, 20, 200 aastat? Aga tühja sellega, momendil on hoopis olulisem see, kes aitaks hädalise arstile. Kõllake nagu ikka, otse mulle ja andke teada kes aidata saab. Tänud juba ette!
