„Palun, olge hea!“„Miks te mind solvate? Miks te kohtlete mind nagu idiooti, kes isegi uksi ei oska avada? Kas te nii suhtutegi naistesse? Rootsis maksavad mehed taoliste solvangute eest krõbedat trahvi. Olge õnnelik, et ma teie peale kaebust ei tee!“
Pilk maas, silmad häbi täis, keerasin otsa ringi ja tegin kiirelt minekut.
„Täiesti arusaadav, sugude võrdsus siiski eelkõige ning tulevikus olen targem. Loomulikult saavad naised ise väga edukalt uksed avatud ja mantlid selga ning neid ei tohi kohelda nagu abituid invaliide! Käigu kuradile mampsel oma ajast ja arust nõuka-aegsete viisakusreeglitega! Nüüd on teised ajad ja järgmisest uksest läksin juba sirge seljaga sisse.
„Issake, nägite või? Vähe sellest, et see mees õrnale ja abitule naisele ust ei avanud, ta oleks lausa mu uksega peaaegu, et maha löönud. On ikka mühakas! On ikka matsid need Eesti mehed! Väljamaal ikka sellist asja enam ei näe, aga siin!“
Jälle silmad häbi täis, jooksin kõrtsi poole. Kohe tundsin, et organismus ja närvisüsteem vajavad funktsioneerimiseks sadat grammi. Nüüd olin juba targem ja sisenemiseks valisin sellise aja, kui ühtki naissoost tegelast lähedal polnud.
Väike konjak tõmbas pinged maha ja mu pilk rändas üle hämara saali. Üks neidis oli ka mind märganud ja üritas pilguga lausa koljusse auku puurida. Lõpuks ta lähenes ja istus mu lauda.
„Ega teil tuld ei ole pakkuda?“, küsis temake õrnalt mu kätt puudutades.
Loomulikult oli mul välgumihkel taskus, sest ma ju ise ka vana korsten. Konjak ja meeldiv seltskond mõjusid hästi ning tunnike möödus kiirelt. Kas oli asi väikeses promillis või tont teab milles, kui ühtäkki püüdsin teda suudelda.
„Mida te endale lubate? Kas te nii suhtutegi naistesse? Arvate, et olete väheke kuulsam ja võite kohe käperdama tulla? Olge õnnelik, et ma teie peale seksuaalse ahistamise pärast avaldust ei tee!“
„Oi andke andeks, ma tõesti tõlgendasin teie käitumist ja pilke valesti!“
„Milliseid pilke ja käitumist? Ärge kujutage ette! Ma olin täiesti tavaline ja normaalne kuniks te ahistama hakkasite!“, ütles temake vihaselt lahkudes.
„Kurat küll! Kuidas siis käituma peaks? Äkki korraldatakse kuskil mingeid vastavaid kursuseid?“, vaevasin oma halli peakest. Nagu isegi aru saate, siis lasin ka sealt kiiresti varvast. Hammas oli aga juba natuke verel ja hing ihaldas uut klõmmi.
Ettevaatlikult lähenesin järgmisele baarile ja veendusin taas, et naisi läheduses polnud. Seejärel lipsasin salamahti sisse. Istun ning mõlgutan omi kurbi mõtteid. Korraga maandub mu kõrvale baaripuki äärde kena olevus.
„Ega teile sigaretti ei juhtu olema?
„Helde aeg! Hakkab jälle pihta!“
Ulatan sigareti silmsidet vältides ja noogutan vaikides.
„Mis teile viga on? Kas te oletegi selline vaikne ja häbelik?
Teadmata mida vastata, kehitan lihtsalt õlgu.
Temake aga liibub lähemale ja surub oma näo vaat, et juba minu oma vastu.
„Teate, mul väga raske lahutus just pooleli ja ma lihtsalt vajan seltsi. Mu eks, see igavene orikas, ajab lausa hulluks! Ma olen praegu väga haavatav ja vastupanuvõimetu. Loodetavasti ei kasuta te seda ära!“
Ehmatades hüppan eemale ja jooksen tuhatnelja baarist minema. Lahkudes kuulen veel naise hüüatust:
„Kas te olete pede? Või impotent? Või lihtsalt ebaviisakas mühkam, kes naise tema murega üski jätab? Hästikasvatatud normaalsed mehed nii ei käituks!“
Tänasest ma välja enam ei lähe. Passin parem kodus ja tellin valmistoitu. Loodetavasti toob selle meeskuller.
"No ei oska kohe enam kuidagi olla ega käituda. Lihtsalt ei oska!"
