Üldiselt on mul nii, et laste, memmede ja loomadega olen senini üsna kenasti hakkama saanud – nemad meeldivad mulle ja mina neile. Meestega on nagu ka kõik korras. Aga kõige kriitilisem on seis omaealiste naistega ning siis on pahatihti ikka nii, et ühel või teisel poolel on näpud püsti ja fa-fa-faa! Eile läksin aga ka ühe koeraga vastuollu. Mis koeraga? Verejanulise elajaga ikka!No ja istun mina vastabiellunud õnneliku Õnne õueterrassil ning naudime suviselt sooja ilma. Arutleme maa ja ilma, rohkem ikka ilma üle. Korraga Õnne hakkab rääkima.
„Kuule, enne kui ma abielus polnud, siis mehed ei pannud mind justkui suurt tähelegi. Aga nii kui sõrmus sõrmes, siis märkavad nagu küll.“
„Loogiline ju! Nüüd pole ju hirmu, et saa naiseks kipuksid! Täiesti normaalne käitumine. Miks ma ise sinu arust siin istun sel ajal, kui su abikaasa tööl on? Tulin ilmast rääkima või?“„A-ha-haa, väga naljakas! Kas kohvi tahad?“
„Aga paneme siis ühe klõmaka!“
Ja Õnne vudiski kohvilurri meisterdama. Ja siis see juhtus ja sealt ta tuli – karvad turris, ila tilkumas, õelad silmad põlemas peas ja žilettteravad hambad valmis mind tükkideks rebima. Madistasime oma viis minutit, aga õnneks sain praegu veel kutsikaohtu inimsööjast napilt jagu.
„Issver! Nii väike ja selline agressor juba! Milline elukas temast veel suurest pärast tuleb?“
Nähes, et minust veel jõud üle ei käi, võttis „killer“ ette laual tuhatopsina kasutatava plekist õllepurgi. Seejärel tappis ta aboluutselt ilma mingi põhjuseta ära plastikust joogitopsi...
Ma ei taha küll paanikat tekitada, aga head Kiili elanikud - kolige parem heaga juba varakult ära, sest mõned kuud veel ja siis on te rahulikul elul, võibolla kogu elunatukesel, kriips peal! Ma ei julge kohe mõeldagi, mis juhtuma hakkab – puretud lapsed, nutvad emad, enesekaitseks automaate ja tanke soetavad isad. Palju on arutletud selle üle, et kus kohast see maailmalõpp küll alguse võiks saada? Mina tean - Harjumaalt, Kiilist!