Eile sai Järvamaal veidi ringi tuuseldatud ja seda mädanevat oboest otsitud. Leidsime ta üles ka, aga lugu polnud õnneks üldse nii hull, kui kaebekirjas kurdeti. Küll ma sellest kriban juba õhtupoole või homme, et mis ja kuidas.
Mis aga silma jäi, oli see, et hobused tundsid lausa enneolematut huvi mu massina vastu.
„Nad söövad su auto ära! Ma lähen ajan nad minema, sest teevad hammastega täkked peale ja mina seda küll kinni maksta ei jõua!“, lausus peremees kätega vehkides kiiruga hobuste poole joostes.
Ja nii ta jäntis nendega kogu selle aja, kui me seal karjamaal passisime. Veider tõesti, sest ka mina pole elu sees taolist asja näinud, et suksud plekist kolahunnikut lakuksid ja hammustada prooviksid. Ja terve kari kohe korraga, mitte mõne hullu looma väikene kiiks!
Võib-olla tundsid nad autos passiva Mia lõhna. Võib-olla midagi muud, aga vaatepilt oli tõesti naljakas. Võiks muidugi paanikat külvata ja vägeva pealkirja toota:
„Appi! Hobused olid nii näljased, et tahtsid juba mo auto ära süüa!“