Moor läks maale ja passin ihuüksi kodus. Keegi ei helista. Keegi ei tunne minust puudust. Mind poleks nagu olemaski. Kurb! Väga kurb! Õues on pime ja see vaid süvendab morbiidset ängi:
"Mind pole kellegile vaja. Mitte keegi ei armasta mind, Ma olen absoluutselt tühi koht!"
Aga Heiki pole hädaldaja tüüp ja homme lahendan selle delikaatse üksinduse probleemi jäädavalt. Ma nimelt lähen panka ja võtan laenu. Ja mitte vähe! Ja tagasi ei maksa! Ja mitte sentigi kohe mitte!
Ohh sa pagan, kus siis hakkavad helistama ja igasugu kimmellikud suitsiidimõtted kaovad nagu nõiaväel. Just nii ma teen! Juba hommikul! Aga täna tulevad mulle pähe hoopis "indiviidsed mõtted". Siinjuures tervitused nooruspõlve semule Lauri Saatpalule ja Folkmilli inimestele:
"Seal Koplis mul Nadezda. Võin muidu ikka kesta ma saada, a-haa
Kui jõuab koju Kalev, päev varem, kui arvata.
On kaugesõidulaevas, mees justkui jumal taevas, kuid maapeal, a-haa.
Tal asemikuks keegi, mul tundub endalegi, et SEE VIST MA!"
Kui jõuab koju Kalev, päev varem, kui arvata.
On kaugesõidulaevas, mees justkui jumal taevas, kuid maapeal, a-haa.
Tal asemikuks keegi, mul tundub endalegi, et SEE VIST MA!"
