Castiglione della Pescaia
Täna oli juba ilma moodi ilm ja päike säras kogu päeva. Eile sadas seenekat kuni pärastlõunani jutti, aga kuidagi soe ja lausa mõnus oli. Täna oli aga lausa suur suvi käes.
Leidsime uue lemmikkoha enestele ja siin on kõik just täpselt nii nagu vaja – masin seisab jõe ääres, mereni on kilt-paar, hiidvana kindlus ootab avastamist mäe otsas, väikelinn koos restodega kiviviske kaugusel ja looduskaitseala kah siinsamas lähedal. Isegi ei ürita meenutada, mis selle linnakese nimi on, aga jääme ilmselt uue nädala alguseni siia. Kohalik ilmateade ennustab kuiva olemist ja paarkümmend soojakraadi. Eestiga võrreldes siis oma 40 kraadi temperatuuride vahet.
Hommikul molutasin niisama, aga poolest lõunast läksin linna peale laiama ning mõistagi ennast näitama ja teisi vaatama. Viskasin aga teksad-kingad jalga ja jope selga ning algatuseks astusin Nõpsi sita sisse. Koerad olid hommikuotsa väljas ja jõudsid seega toota. Tegin kinga puhtaks ja avastasin, et nende riiete jaoks on liialt lämmi. Kiire vahetus oma kallite lühkarite ja plätude ja t-särgi vastu ning uus katse.
Nüüd astusin juba Rutsi sitahinniku sisse. Palju õnne! Tegin plätu aga puhtaks ja viskasin eilses vihmas märjaks saanud kingad masina katusele kuivama. Tuld! Kõik need rannikulinnad on praegu pea inimtühjad ehk toimeta just kuidas ise heaks arvad. Kohalik rahvas on muidugi olemas, aga suht-väljasurnud tundub see mereäär olema küll.
Bussipeatuses nägin reklaami – 70% allahindlust, talvemüük. Kus see talv on ja mida nad müüvad? Hakkasin siis kohalikelt pärima kuidas plakatil oleva neidisega kokku saaks? Nii suure allahindlusega ostaks nii kena tüdruku kohe ära. Seletasid, et ikka talveriietele on allahindlus. Milliks siin talveriided?
Talveriided on ikka vaja ja kohalikud käivad ringi nagu kubujussid. Avastasin hüvitava eripära – mida paksemalt oli inimene riides, seda avalamalt ta naeratas. Turistide jaoks on see suviti nõutud koht, aga täna olin ma ise kohalike jaoks vaatamisväärsus oma plätude ja valgete kintsudega. Las siis aga vaatavad ja ega mul kahju ole. Sadamas oli üks eriti häälekas part, kes hirmkõva prääksumisega mind tervitas. Küllap tahtis öelda, et pole eelmisest suvest saati süüa saanud. Ei olnud mul talle miskit pakkuda ja tüüp lendas isegi järele kui minekule sättisin. Lahe tüüp. Homme ostan talle pitsa.
Mida ma veel tähele panin? Inimesed on üsna mornid ja pole üldse pealetükkivad. Samas suhtlemisaltid ja sõbralikud. Kui midagi pärid, siis püüavad abivalmilt kõik vastused anda, kuigi peale oma keele nad siin suurt miskit mud ei räägi. Õnneks on mul kiirel õppijal itaalia keel juba suus – buon giorno, buono sera, amore, della donna, grazie ja arrivederci. Rohkem sõnu polegi vaja teada, et siin hakkama saada.
Veel märkasin, et aeg on itaalia naiste vastu kohutavalt ülekohtune - õitsevad kui kaunimad õied ja siis nagu noaga lõigatult kõik lännu. Põhjamaa naiskadel on seega ropult vedanud. Näeh kurat, nüüd tuli linna nimi ka meelde - Castiglione della Pescaia. Õhtul kui palju suuremast Grosetto linnast poest naasime meenus, et kingad on ju bussi katusel!!! Kontrollisin. Enam ei olnud. Hakkasin sama teed uuesti sõitma ja seal need vaesed hüljatud jalavarjud esimesel ringteel mind ootasidki. Õnneks polnud keegi üle ka sõitnud. vedas täiega. Hea päev oli! Koerte pasa sees tampimine meeldis kõikse rohkem.
