Hommik algas Phil Collinsi kõnega, kes avastas, et oleme samal päeval sündinud. On ikka tüüp – sada aastat tuttavad ja nüüd siis vanuigi plahvatas? Taat hakkab täiega ära vajuma. Seejärel pakuti mulle kingituseks pesuehtsat itaalia live-pornot.
Tuli üks masin ja parkis meist paarisaja meetri kaugusele põõsaste vahele. Mõtlesin, et tõbras tuli oma prügi loodusesse sokutama, kuigi jääkide loovutamine on selles riigis tasuta ja ka prügikaste leidub kõikjal kuhjaga. Aga ei, vennike jookseb pool taguotsa paljas ümber masina. Mõtlesin, et meeletu sitahäda ja kellel poleks juhtunud? Aga taas ei – avas kõrvalistuja ukse ja siis jõudis mullegi vanurile kohale, millega tegu.
Kogu aktsioon kestis viie minuti ringis ja jättis äärmiselt odava, räpase ja vastiku mulje. Enda elule tagasi vaadates tänasin taevast, et pole mitte kunagi tänavanurgalt “naist” palkama pidanud ega seksi eest raha maksma. Viimases väites võib mõistagi kahelda, sest sellised legaalsed prostitutsioonivormid nagu abi- ja kooselu on kordades kulukamad, aga vähemalt enamasti pole need räpased ega haise sõnniku järele kui lahkuminekud välja arvata. Kui Phili helistamine oli selgelt ilukirjanduslik liialdus, siis see teine asi juhtus päriselt. Maasvedelevate preskude järgi võis arvata, et see koht ongi mingi kohalik seksodroom ja tänaseks ööks valisime juba uue peatuskoha merele veel lähemal.
“Suur võistlus” Marju Kariniga lõppes naissoo ülekaaluka võiduga ja tema kingiraha, mis annetati Loomapäästegrupile oli kogunisti 1516 eurot. Minu fännid panustasid eilse õhtu seisuga 224 eurtsi. Marju on vägev! Loomapäästegrupi tegelinskid on väga tänulikud ja õnnelikud, sest neil on juhtunud ka nii, et hädasoleva looma tarbeks annetatakse vaid 10 eurot. Seega olevat ühe väikese ühingu jaoks tegu lausa megasumma ja märkimisväärse abiga. Suur aitäh kõikidele annetajatele! Marju on praegu juba kas Pariisi poole teel või hakkab kohe lennukile minema ning soovin talle mõnusat reisi ja turvalist koju naasmist.
Mõned aastad tagasi ei suutnud ma vananemisega kohe kuidagi üldse hakkama saada. Mingi võõras inime, kes ei teadnud enam oma kohta ja eesmärki elas mu sees. Päris närvi ajas ja mõjutas meeleolu. Küllap see käib keskeakriisi juurde ja ilmselt on seda teisedki kogenud. Pingeid lisas ka kui dekaad tagasi toimunud kohtujama kustutas nii mõnedki tulevikuplaanid ja võimalused.
Täna loen seda juhtumit aga lausa õnnistuseks, sest lõppude lõpuks olen pea kõigist ja kõigest vaba ning enam suuremat vabadust annab ette kujutada. Megahea tunne ja sellest küll loobuda ei tahaks. Teiste arvamus pole mulle kunagi suurt korda läinud, aga nüüd ei huvita enam kõige vähemalgi määral. Pole mul enam mingeid ambitsioone ja ei taha ma ühtki kivi rohkem teise peale laduda. Pole mulle ka midagi juurde vaja, sest kõik on ju juba olemas. Hinges valitseb üks suur rahu ja kõik asjad on nagu päriselt momendil täitsa korras. Enda tited ja nende tited on terved ning saavad hakkama. Ise saan teha lõpuks ometi neid asju, millest kogu elu loobuma olen pidanud. Enam paremini vist ei saagi minna või mida teie arvate? Äkki see ongi veidi teistmoodi õnn ja õnnistus?
59 kukkus. Kümme aastat on veel aega looderdada, sest "Suure plaani" kohaselt seksika numbri 69 saabudes hakkan rämedalt liiderdama ja eesmärgiks on magada kõikide naistega, kellel pulss kasvõi minimaalsel määral olemas on. Olge te siis ette hoiatatud ja ärge hiljem tehke südamevalus nägu, et pole kuulnud. Kas just sünnipäevaga seoses, aga homses “Naistelehes” peaks ka üks usutlus ilmuma ning ehk leiate sealtki mõne uue seiga lugemiseks.
Kunagi küsisin ühe pruta sajaviiekümne aastaselt vanaemalt kas ta mõttemaailm on ajaga ka palju muutunud? Vastas, et ega eriti olegi ja täpselt samad mõtted ja soovid, mis leeri lõpetades keerlevad ka vanuigi tema peas, kuigi keha ei jõua enam järele. Sama siin ja suurt muutust pildil sünnipäeva tähistava poisi ning tänase vanamehe mõttemaailmas ma nüüd küll ei näe. Samad asjad, mis meeldisid siis, meeldivad ka praegu ja need asjad, mida toona oluliseks pidasin on aktuaalsed ka aastal 2024. Mõistagi pole mu elunatuke läinud üldse nii nagu noorukina unistasin, aga see käib asja juurde ja seda huvitavam see elamine-olemine on, sest kunagi ju ei tea, mis lõpuks välja tuleb.
Kniks ja kraaps kõikidele, kes vanainimest meeles pidasid ja mingu teil sama hästi kui mul enesel praegusel eluperioodil - leidke see va hingerahu üles kui vähegi võimalik ning proovige teha asju, mis ka päriselt rõõmu valmistavad. Seda ma teile kogu hingest soovin. Siiralt ja aitäh veelkord!
