Valged ööd on nähtus omaette. Igatsesin polaarpäeva üle 35 aasta. Käisin just, fännasin nädala, aga kiskus koju tagasi - ega valgeid öid saa raisku lasta.
Kui mul oli maja veel Pääskülas, läksime Miaga rabasse. Oli mul selline rahulik kuldne retriiver ühe hea naisega korraks kahasse.
Istusime maha, nõjatusin puule, enamasti männi vastu, sest muud nagu polnudki ja olime vagusi. Tunde ikke, mitte minuteid.
Ööelu läks käima - tuli jänesepoiss ja rebane. Öökullidest ja siilidest rääkimata. Elamus. Täiega ja Tallinn on erinevast elust absoluutselt tiinne.
Ei saa kodus praegu passida. Selleks on talv. Koerad ka kibelesid jälle minekule.
Rahu. Harmoonia. Oskus loodusega koos tiksuda. Ruudi mulle täna muidugi täiega keeras, aga see on hoopis teine lugu.
Märksõnad rahu, harmoonia ja oskus loodusega koos tiksuda jäägu selle loo juurde.
Ahjaa, ma levist väljas järgmise nädalani. Ärge piinake loomi või ärge vähemalt minuga siis arvestage. Saage ise hakkama.
