Olen paras topograafiline idikas, aga kui oma silmaga nähtud, siis saab geograafia kohe paika ja ei see enam unune.
Sedapuhku sai kaedud kuidas Norra ja Venemaa seal kaugel põhjas külgkülje kõrval, niru jõgi vahel, pihta hakkavad.
Ruudi kompas sõna otseses mõttes piire ja ronis jõkke, mis muidu keelatud.
Venkud kohe reageerisid ja avasid tule. Alul üksiklaskudega, mille kohe resoluutselt hukka mõistsin. Siis automaadivalangutega ja mina jooksin sikk-sakki ja mõistsin muudkui taolise jama hukka. Nõps luges üle ja hukka mõistsin 326 korda minutis ja nii 16 mintsi jutti.
Lõpuks venelased andsid alla. Äkki said padrunid otsa, aga vehkat nad tegid. Mõistsin nad veel 10 korda hästi aeglaselt hukka, võtsin piraka Norra kivi ja virutasin kogu jõust mööda emakese Venemaa kallast.
Norra sõjavägi oli meie vaprusest vaimustuses ja sain kohe kindraliks. Ruudi värvati riigi piirivalve esikoeraks ja Nõps sai eluaegse pensioni.
Nüüd juba kindrali auastmes mobiliseerisin väed ja asusime venkusid jälitama. Kuradid jõudsid napilt üle piiri ja järele ei hakanud minema - äkki kah mõistavad hukka?!
