Korra Saaremaale sõites oli närviline, aga põhjusega - kõht oli lahti. Siis ta oli täiega hädas. Korra hüppas isegi põrandale ja vaatas nii tungivalt silma - pea palun kinni! Ma tõesti ei jõua enam kannatada!
Ruudi seevastu on paras tõmbleja. Kohati ei püsi üldse paigal ja siis ta trambib mööda masinat ringi. Muidugi mitte kogu aeg.
RMK metsavaheteedel, kus liiklust pole, on ta bussi järel jooksnud - rahmeldab liigse energia kerest välja ja on taas rahulik koer. Uskumatu kui pikalt ta suudab 30 kildist tunnikiirust hoida?!
Kõige rohkem ajab närvi sellega kaasnev viu-viu-viu hädakisa justkui suur vaev ja valu oleksid käes.
Skandinaavia tripil saan vaid kiidusõnu öelda - uskumatult hästi taluvad seda loksumist. Vahepeal ronivad taha ja söövad-joovad ning siis ronivad oma kohtadele tagasi. Napakad võiksid muidugi ju voodis magada aga seda võimalust on kumbki kasutanud vaid korra. Seal ruumi maa ja ilm, aga tahavad ligidal olla.
Nõpsil on uus komme tekkinud ja vahel viskab esiistme ette maha, aga see ju Rutsi koht. Viimane kohe viu-viu kituma, et Nõps on paha ja näitab hambaid. Siis lahuta neid nääklevaid lapsi.
Veel meeldib Ruudil mu selja taga passida. Toetub aga lauale ja oleks justkui samuti "suur juht." Ja nüüd tähelepanu puhtusearmastajad naised!
Kui otsite väga puhast meest, siis ajan käe püsti, sest kogu selle reisi vältel on Ruts mu pea ja eriti just kõrvatagused ülihoolikalt puhtaks lakkunud.
Vaat säherdune koera- ja reisilugu või õigemini koos koertega reisimise lugu siis seekord. Repliigi korras mainin, et väga paljudega, kellega olen trehvanud, on samuti koerad kaasas. Ilusat pühapäeva!