Meie "peremoodi" rahvaste vahelisse ühendusse liitus hiljuti veel üks sinivereline liige. Nimigi, Vivat Glory Concord Sherman, on selline, et tahaks kohe põlvili viskuda kui kuulen. Olin teda korra põgusalt juba näinud, aga põhjalikum tutvus toimus eile hilisõhtul.
"Lähme," haarasin oma eksnaiskalt käest.
"Kuhu? Kas sõnajalaõit otsima?"
"Põrgusse sõnajalad! Lähme kiisule pai tegema"
Noor kassititt, samas juba piisav volask, tuli kohe ligi ja hakkas sõprust sobitama. Suured pehmed käpad õrnalt hoopis mind silitamas ja puudutamas. Oi ta on uudishimulik. Kujutan, ette, et arvuti taga töötamine on koos temaga paras rist ja viletsus, sest parandusi teeks ta kohe väga korralikult.
Ronis sulle nagu puu otsa ja siis vaatas rippudes ümbritsevat maailma nagu ahvipärdik. Silitamise ajal teeb kohati veidrat häält. Kix korraga tahaks teada, mida loomake mõtleb ja selle mõminaga ütleb. See on käkitegu ja tõlkisin talle sõnasõnalt:
"Heiki on imetore vennike! Võta riidest lahti ja maga temaga!"
"Ähh, mine sa oma jutuga! Ei öelnud ta nii!"
Vahi inimeselooma! Isegi oma kassi ei usalda! Mis loomapidaja see selline küll on? Kohe mures natuke, aga olgu siis pealegi kortsus ja kuri edasi. Minu asi tõlkida. Säh siis maagilsit Jaaniaega ja romantikat.
Kui veel mõni naine tahab teada, mida ta lemmikloom räägib, siis võtke julgelt ühendust - ma eksperdi ja lingvistina tõlgin käbe ära, kuigi tõlge on pea alati sama.
Ärge mind süüdistage! Oma lemmikut ikka, sest tema ju nii räägib!
