"Ilmselt kümme ja aastake-paar veel pealegi."
"Oi-oi-oi, siis ta on liiga vana meie jaoks."
Tegelikult ma Nõpsi täpset vanust ei tea. Loomarstid pakuvad ülimalt vitaalse vanamemme vanuseks viis-kuus aastat, mitte rohkem. Naabrid ja valla sotsiaaltöötaja lugesid näppudel aastaid ja pakkusid kaks korda enam. Ilmselt on kohalikul rahval õigus ja Nõps on lihtsalt väga hästi säilinud.
See koer tuli mu ellu novembrikuu alul. Tuli selleks, et jääda, kuigi algselt polnud see variant isegi mitte idee tasandil mõttes ega paberil. Räägitakse palju, et "suhte" nimel tuleb vaeva näha. Tegelikult ei tule. Kui asi on õige, siis kõik toimib niigi justkui iseenesest ja üheskoos saadakse ka igapäevaste raskustega hakkama. Kui pole õige, siis ei aita ka rämedam pingutamine, enese allasurumine ja kannatamine. Tagantjärele tarkus oma enda elust.
Kuigi eelmine lõik puudutas rohkem inimeste vahelisi suhteid, siis tegelikult käib see ka loomade kohta. Nõpsiga oli kõik justkui "õige" algusest peale.
Tundus, et ta tahab siin olla ja võttis kiiresti pere reeglid ja ka meid imesiva omaks. Ta oli justkui puzzletükk, mis märkamatult õigele kohale sobitus.
Tundus, et ta tahab siin olla ja võttis kiiresti pere reeglid ja ka meid imesiva omaks. Ta oli justkui puzzletükk, mis märkamatult õigele kohale sobitus.
Väikeseid probleeme muidugi oli. Hädad tulid ikka tuppa teha ja ka toidukausi juurest ajas ta Ruudi minema sellise raevuga, et viimase kõri kallalt tuli pisike tigedik lausa jõuga ära tirida. Lisaks niutsatas ta iga väiksemagi puudutuse peale ja polnud vahet kas üritasin rihma kaela panna või niisama pai teha.
Tundub, et sai aru, kuigi tegelikult muutsin rohkem enda käitumist nii toidu kui hellituste jagamisel. Võtsin ka suurema kausi Nõpsi jaoks ja sättisin need nii, et kumbki saaks omas nurgas privaatselt nosida.
Nõps on muidugi nahaal kuubis ja tormab teinekord Rutsi toitu järama, aga suur koer on samasugune heasüdamlik jobu nagu ma isegi ja tõmbab kõrvale. Täitsa hale teinekord, aga ma ei saa tema iseloomu kuidagi muuta. Enda oma saan ja muutsin juba ka - enam inimesi ei aita, vähemalt püüan rohkem mitte aidata, pole minu asi .......
Silitamishirmud on tänaseks möödanik ja algne arvamus, et küllap talle vahest tappa anti, ei pea ilmselt paika. Arvan, et läbivettinud ja raske kasukas pingutas lihtsalt nahka nii, et see muutus ülihellaks. Täna võib teda väntsutada kuidas iganes ja ta ei tee enam piuksugi. Jummel tänatud, sest oli vaid aja küsimus, millal naabrid pollarid kutsuvad - see südantlõhestav kiunumine oli ju nii üheselt mõistetav.
Veel oli Nõpsikul komme hommikuti ja õhtuti voodis väga põhjalikult mu nägu üle lakkuda. Natuke võiks seda va koera hellust ju taluda, aga see tatiuputus oli liig, mis liig.
"Nõps! Sa ei pea nii meeleheitlikult pugema! Su käppade alune on niigi piisavalt kindel!"
Nüüd on veel hullem, sest ka Ruudi on "hommikuse piduliku äratamisega" liitunud ja nii nad mind piiravad, üks ühelt, teine teiselt poolt, pikad keeled suust välja rippumas. Väk, aga olen kohanenud ja tõmban teki üle pea. Vat selline jant meil käib, aga täitsa tore tegelikult. Koeraomanikud mõistavad ja saavad aru.
Suurim jama on õues ja siin annab matemaatiline ülesanne 1 normaalne koer + 1 normaalne koer vastuseks 2 debiilset koera! Vastutulevad inimesed näevad selles võrrandis muidugi 3 idiooti, sest ega ma kätest-jalust seotuna väga normaalset muljet jätta saa. Loomad annavad üle hirmu ja Ruudi saluudikartus kandus ka Nõpsile. Tõsi, mitte nii äärmuslikul moel. Algselt oli tal igatahes absoluutselt poogen, aga enam mitte.
Loomad annavad ka julgust üle ja need kaks tüüpi mõjuvad jalutuskäikudel teineteisele ülihalvasti. Nõps hakkab koheselt tänavale saades kõigi ja kõige peale kiledalt haukuma. Mitte tigedalt, aga ta justkui kuulutaks kõigile, et on nüüd õues ja seda peab kogu Põhja-Tallinn ilmtingimata teadma. Rõve-rõve-rõve! Ja kõik on vaenlased alates varestest ja lõpetades koertega, jättes mängust välja vaid inimesed.
Kogu see tohutu energia paiskub ümber minu siblamiseks ja lõpuks ei saa keegi aru kuidas need jalad kinni seoti või, kus kellegi pea ja pee on?
Sestap sõidame autoga vähemalt paar korda päevas metsa ja ülla-ülla - igal pool mujal on nad suhteliselt normaalsed ning väga lolliks lähevad vaid Stromkal. Ükshaaval jalutades on nad ka Koplis väga kombekad ja taltsad. Eks meid näeb ikka Stromkal ka, aga reeglina vaid varahommikul ja poole öö ajal, sest siis pole inimesi, kellele saaksime närvidele käia.
Autosse sisse- ja väljasaamisega on ka jant, sest Nõps on nii kiire ja lihtsalt ei jõua jälgida. Paar korda on ka sõiduteele hüpanud pikema rihmaga, aga sedapuhku on saatus meid hoidnud. Ka Ruudiga on rohkem tegemist ja vast need ongi kõige suuremad mured. Toas on nad kukupaid ja parimad koerad üldse! Järelikult tuleb oma aiaga maja jälle osta! Köki-möki ja raha on peaaegu koos. Ainult maja jagu jääb veel puudu ....
"Hurraa! Uued reeglid ja kodukord!", rõõmustas Nõps esmaspäeva hommikul kui Ruudi tehtud "hunnikut" suures toas märkas. Ruts on muidu tubli, aga õhtul kui ta mind lühikeste pükste väel õue taris, jäi häda tegemata. Ega ta kannata ja karistab koheselt mu laiskuse, kuigi sedapuhku olen küll süüst prii. Nõps sai sellest julgust ja puistas oma ülejäägid kolmel järgmisel ööl samuti põrandale. Taas oli käes aeg tõsisemaks jutuajamiseks.
Tundub, et taas sai, sest tänanseni on kord majas. "Mis teeb haigeks, teeb ka terveks!", on mõnede inimeste moto, kes suhte purunemisel või isegi pärast kalli inimese matuseid endid kohe uue kaaslase kaela riputavad. Võib-olla see töötab, aga mitte minu puhul. Mul on vaja settimisaega ja teinekord üsna palju.
Kui rotikas Roy aastate eest suri, sai toonase elukaaslase pealekäimisel kohe sakslane Max võetud. Kõik oli nagu hästi, aga ei olnud ka, sest ma ise ehitasin nähtamatu müüri, mis meid koeraga eraldas. Kulus aasta, kui Royst lõplikult lahti lasin. Ai, ma tundsin end Maxi ees halvasti - ta oli ju nii tore ja äge ja kõik, mida ühelt koeralt oodata võib. Ega ma temaga halvasti käitunud, aga ma polnud ta päralt 100 %, vähemalt mõtetes mitte.
Mäletatavasti suri koer Aadu augusti lõpus ja kartsin ajaloo kordumist. Sestap otsisingi uut kodu. Seesamune nähtamatu müür oli ja on ka praegu, sest Aadu pole nii lihtsalt asendatav. Ometigi on kõik palju lihtsam ja Nõps muretsema ei pea.
"Taadu-Aadu saatiski Nõpsi, et sa nii kurb ei oleks", pakkus üks sõbrants.
Ilus mõte, mis ilmselt tõele ei vasta, aga nii oleks tore mõelda küll. Nende "hoiuloomadega" ongi see häda, et kui nad ülemäära kauaks jäävad, siis nad hakkavad usaldama ja kiinduvad. Edasine kodu otsimine on juba järjekordne "reetmine ja hülgamine", millega kaasnev stress võib loomale kaasa tuua tervisehädad, mille lõpptagajärg omakorda on halvemal juhul fataalne.
Üks murettekitav käik on meil ees ja nimelt järgmisel nädalal on aeg kinni pandud sterrimiseks, mille käigus eemaldame ka piimanäärmekasvaja. See alles algstaadiumis ja ehk annab õigel ajal jaole saamine sellele vahvale karvasele nuustikule mõned eluaastad juurde. Nii, et hoidke meile pöidlaid-varbaid! Paar päeva tagasi tehti üht telelugu koeraärikatest ja tüssata saanud saateosaline pakkus ootamatult Nõpsile kodu.
"Vat tema ma küll võtaks. Ta on nii armas ja tore koer!"
"Nõpsik on juba kodus! Jäite natuke hiljaks! Nõpsikul on päriskodu juba täitsa olemas!"
