Tagasiside päästetud loomade omanikelt on oluline ja need kirjad teevad südamest rõõmu. Jagan seda teiega ja loodan, et see muudab ka teie päeva natuke helgemaks.
"Tere Heiki!
Homme saab kaks aastat sellest päevast kui sain teilt imelise tegelase.
Sina tead teda nime all Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa ehk Kuti. Oskasid ikka nime välja mõelda! Minu juurde tulles oli ta mõned päevad Kuti, siis Kuti-Robi ja lõpuks sai temast Robi.
Sina tead teda nime all Jalaf ibn Rashid ibn Al-Hasa ehk Kuti. Oskasid ikka nime välja mõelda! Minu juurde tulles oli ta mõned päevad Kuti, siis Kuti-Robi ja lõpuks sai temast Robi.
Meil läheb hästi. Ülekõige armastab Robi jalutada. Mulle tundub, et ta suudaks tervele maakerale tiiru peale teha ja kuskil aasta pärast ilmuda mul selja taga, tatsates oma väikeste käpakestega. Minu ema ütleb nende kohta “sõrakesed” Teades tema kurvast endisest elust, püüan võimalikult palju aega temaga liikuda, jalutada, käime koos poes, turul.
Tegin Robile isegi Instagrammi konto. Selle mõte on tutvustada Robi abil Viljandi linna ilusaid kohti. Oleme Robiga palju sõitnud rongiga, trolliga, bussiga. Ühistranspordis ta saab alati komplimente kaassõitjatelt. Jalutades talle naeratavad emmed kärudega, lapsed, vanad memmed, pubekad ja isegi noored meesterahvad, kes minu arvates tavaliselt ei ole üldse sellised “ nunnutajad”. Ta meeldib kõigile! Kadedaks teeb, sest tahaksin olla sama sarmikas kui Robi. See oli nali muidugi.
Ainus asi, mis talle ei meeldi on põrisevad mootorratad ja haagised. Purjus tuigerdavad mehed ka. Nende kahe aasta jooksul on meil olnud ka hirmutavaid ja kurbi hetki, kui arsti juures käisime. Praegu on tekkinud vasaku silma katarakt. See on see silm, kus oli pea katki.
Röntgenis avastasime, et tal on kunagi neli roiet olnud katki ja need on valesti kokku kasvanud. Tagumine käpp on ka kunagi vigastatud olnud. Pluss juhtunud trauma tõttu ei ole kõik korras trahheaga, köhib palju. Vahepeal hirmutas meid veel Laboclin vastusega, et tal on melanoom. Õnneks, järgmine vastus oli siiski eitav.
Röntgenis avastasime, et tal on kunagi neli roiet olnud katki ja need on valesti kokku kasvanud. Tagumine käpp on ka kunagi vigastatud olnud. Pluss juhtunud trauma tõttu ei ole kõik korras trahheaga, köhib palju. Vahepeal hirmutas meid veel Laboclin vastusega, et tal on melanoom. Õnneks, järgmine vastus oli siiski eitav.
Robi on alati rõõmus ja tema armastust jagub kõigile. Oskab toetada, kui ma vahel pisaraid valan. Kodus on ta meil peremees ja korravalvur. Kui toimub mingi jama , tõstab kohe häält ja jookseb kohale. Ma loodan, et talle meeldib meie kodu ja ta on õnnelik.
Vaadates Sinu postitust temast 2 aastat tagasi, tundub, et see on hoopis mingi teine koer, Kurb, et temaga nii halvasti käituti. Olen mõelnud kas loomad mäletavad oma endist halba elu? Paljud minu sõbrad ja ka töökaaslased on öelnud, et kindlasti mäletavad ja sellepärast nad meid nii armastavadki, et oskavad võrrelda. Ei tea, võib-olla see nii ka on.
Robi sellest mulle ei räägi. Aga selles, et ta armastab mind, ma ei kahtle. Mina armastan teda ka väga. Olen väga õnnelik, et ta mul on ja südamest tänulik Loomapäästegrupile. Olete imelised!!!
P.S. Heiki, palju-palju õnne sünnipäeva puhul. Soovime Sulle tervist, armastust, soovide täitumist ja jõudu uuteks tegudeks. Palju raha soovime ka. Ole sama tubli edasi!
Robi ja Anželika"
Oli ju tore kiri? Mul vähemalt on hää tuju nädala lõpuni ja taolised edukad päästmised annavadki jõudu neil hetkedel kui kogu see "loomapäästevärk" üle pea hakkab kasvama ning absoluutselt mõttetu tundub.
Robi vigastused viitavad nagu te isegi aru saate - rämedale kolkimisele. Mis pagana inimene niimoodi teeks väikesele koerale, kes tagatipuks ka ketti virelema sunniti? Õnneks on need ohud ja hirmud nüüdseks jäädavalt möödas. Seda loomulikult juhul kui mõni üliagar politseinik ei hakka luubiga jälgi ajama, et koer sadistile tagastada. Pikka iga Anželika ja Robi ning palju ilusaid hetki nii minu kui kogu Loomapäästegängi poolt.
