Nüüd on siis uhke veerand elukesest selja taga ja nooruki "Suure plaani" kohaselt hakkan järgmise 55 aasta möödumisel enneolematul hulgal naisi võrgutama, et aidata meie rahval ikka püsima jääda. Innajale järgneval sajandil võtan aga juba rahulikumalt ja valmistun pensile jääma.
Eesmärgid on selged, loogilised ja reaalsed. Verstadepostide möödumisel vaadatakse ikka tagasi. Teen seda kodukoetud moel minagi.
00.30 pärast südaööd ma sündisin. Täpselt 55 aastat tagasi. Kell tiksub ja aastad lendavad. Räägitakse, et kõik möödub nii ruttu. Sellega on nii ja naa ning ja pole see elunatuke nii üürike midagi, kuigi tagantjärgi emotsioon võib just selline olla.
Kuigi president väitis, et nõuka-ajal polnud lapsepõlve, siis mina vaidlen küll vastu. Väga äge oli kõik ja võrreldes kasvõi enda lastelastega, kes enamasti nina mobiilis passivad, olime me silmini või sees. Jummel tänatud, et minu lapsepõlves neid tehnikavidinaid polnud ja päevad möödusid õues ronides, kukkudes ja muid lasteasju tehes.
Esimene telekas polnud teps mitte seina suurune "paneel" vaid väike must-valge kast, mis aja möödudes suuremaks, raskemaks ja värviliseks muutus. Raadio arenguga oli sama lugu - paari-kolme transistoriga kaasakantav raadio oli absoluutne tipp ning jaapani mootoriga lindistava magnetoola "Vesna" saamine võis mõjukate tuttavateta unistuseks jäädagi. Siis hakkas raadio juba stereot edestama. Oli ikka aeg!
Mobiiliside tulek kobakatest "kohvritest" kuni praeguste "nutikateni" on olnud vaimustav. Äge oli seda kõike kõrvalt vaadata ja neid esimesi "klotse" peos hoida. Praegune tehnika areng on kuidagi hoomamatu ja käsi värisema ei pane vast enam ükski uuendus, millega ükskõik millises valdkonnas välja tullakse. See kõik on nii tavaline.
Autod olid turvavöödeta ja mänguasjad plekist või puust kolakad, millel puudusid hoiatavad sildid. Siis pidi kasutama aju.
Tänapäev toodab vaimsed invaliide. "Ettevaatust jää on libe või mäest laskudes hoog kasvab"- hoiatussildid on selle tobeduse tunnistuseks. "Appi! Appi! Trepiaste!" Mnjah, vanasti pidi silmad lahti hoidma ja vaatama, kuhu astud. Tänapäeval antakse sildi mitteriputaja kohtusse.
Tänapäev toodab vaimsed invaliide. "Ettevaatust jää on libe või mäest laskudes hoog kasvab"- hoiatussildid on selle tobeduse tunnistuseks. "Appi! Appi! Trepiaste!" Mnjah, vanasti pidi silmad lahti hoidma ja vaatama, kuhu astud. Tänapäeval antakse sildi mitteriputaja kohtusse.
Kallilt inimeselt kirja ootamine võis võtta kuni kuu. Tänavanurgal telefonisabas seismine, et kahe kopika eest kuulda kasvõi viivuks sõbralikku häält. Kaugkõnedest ei räägi üldse, sest neid pidi lausa postkontorisse tellima minema. Emotsioon oli hoopis ehedam ja tugevam kui tänapäev pakkuda suudab.
Hea oli tunda inimesi, kes sündisid suisa üleeelmisel sajandil. Ka neil oli umbes sama jutt, sest nägid elektri ja isegi kellade jõudmist küladesse. Autod hakkasid hobuseid asendama. Ilmselt neil oli veel huvitavam, aga ka raskem harjuda kui meil.
Enne seda aeg justkui seisis ja liikus imeaeglaselt. Sadu aastaid jutti oli kõik üsna muutumatu. Mu vanavanemad nägid nelja riigikorda.
Meie kahte ja arvasime siiralt, et vene võimu ei suuda miski lõhkuda. Eksisime ja need hetked olid vägevad ja kordumatud. Hirm oli muidugist ka kui Toompeale kutsuti ja tanke ootasime. Õnneks ei tulnud. Täna tundub, et siis sai rohkem rääkida. Võimu kiruda muidugi väga mitte. Veel tundub, et inimene oli vanasti kuidagi vabam. Totalitaarrežimile mõeldes täiesti ajuvaba väide, aga tänased miljonid keelud ja reeglid ahistavad. Nad lämmatavad täiega. Lisaks kõik muudkui solvuvad ja see aina valjenev avalik hädakisa ning kirumine ajavad südame pahaks. Inimesed tõmbuvad eemale ja kapselduvad. Mina nende seas.
Enne seda aeg justkui seisis ja liikus imeaeglaselt. Sadu aastaid jutti oli kõik üsna muutumatu. Mu vanavanemad nägid nelja riigikorda.
Meie kahte ja arvasime siiralt, et vene võimu ei suuda miski lõhkuda. Eksisime ja need hetked olid vägevad ja kordumatud. Hirm oli muidugist ka kui Toompeale kutsuti ja tanke ootasime. Õnneks ei tulnud. Täna tundub, et siis sai rohkem rääkida. Võimu kiruda muidugi väga mitte. Veel tundub, et inimene oli vanasti kuidagi vabam. Totalitaarrežimile mõeldes täiesti ajuvaba väide, aga tänased miljonid keelud ja reeglid ahistavad. Nad lämmatavad täiega. Lisaks kõik muudkui solvuvad ja see aina valjenev avalik hädakisa ning kirumine ajavad südame pahaks. Inimesed tõmbuvad eemale ja kapselduvad. Mina nende seas.
Vene kroonu oli üsna iseloomu muutev, kui esimesed pool aastat polaarjoone taga ainukese eestlase ehk "fašistina" pidi hakkama saama. Löömad olid iga päev. Oli ikka bardakk ja ime, et seal üldse keegi ellu jäi. Loodus oli aga fantastiline ja seal minust Lapimaa fänn saigi. Sama koht, mille venkud sommidelt ää võtsid.
Ema arvas millegipärast, et pikalt ma ei roki. Must kleit oli kapis valmis. Nii ta ütles kui kuri oli ja pragas. Oi tal vaesekesel võis kõrini olla. Kunagi lõin ühe vennikese külili, kes oma vastsünnitanud naist klohmima hakkas. Oli teine veel eelmisest korras paistes ja sinine ning istus kogu õhtu isegi omas kodus päikeseprillid ees. Siis see juhtuski.
Tüüp vihastas ja tulistas pooleteist meetri pealt pähe, aga tabas kaela. Külje pealt sisse, tagant välja. Ülim napikas. Haigla ajas hulluks. Arste ajasin mina omakorda hulluks oma "laske koju jutuga." Mälestus missugune! Õnneks jumalad olid minu poolt sel korral.
Tüüp vihastas ja tulistas pooleteist meetri pealt pähe, aga tabas kaela. Külje pealt sisse, tagant välja. Ülim napikas. Haigla ajas hulluks. Arste ajasin mina omakorda hulluks oma "laske koju jutuga." Mälestus missugune! Õnneks jumalad olid minu poolt sel korral.
Lõpuks oleksin veel peaaegu süüdi jäänud, sest naine asus abikaasa poolele. Hiljem küll vabandas, et ei saanud kuidagi mehe ja laste isa vastu minna. Lubas hullust ära lahutada, aga äkki on tänaseks juba ka vagaseks tehtud. Pole minu asi ja nüüd mõtlen enne sügavalt järele kui appi tõttan. Mitte, et ma nii väga pauku kardaks, aga nõme on kui hädasolija sulle hiljem ise keerab ja juttu muudab.
Taolisi "millimeeter puudu" juhtumeid oli veelgi ja eriti sai neid tunda üheksakümnendate Venemaal ja Ukrainas.
Mingi noaga ärpleja või näidispoomine Lipetski oblasti metsas kuuvalgel ööl täpselt 30.jaanuaril. Auk valmis kaevatud. Pandi proovile ja otsiti "kitse". Mina see polnud, aga arvasin, et nüüd on pidu läbi. Kartsin tohutult, aga väga välja ei näidanud.
Põgenemine koju oli klass omaette. Rahad jäid muidugist Venemaale ja tulin täpselt nagu Jorh Aadniel Kiir rongiga, saba jalge vahel. Üks tore naine jäi ka sinna. Sellest on kahju. Võib-olla pole ka, sest siis oleksin ju äkitselt sinna kolinud. Hea ikka, et just nii läks.
Tollal väga ei kartnudki või on see tagasivaate eelis, et ei mäleta enam nii selgelt. Igatahes täna ajab hirmu naha vahele kui tolle aja kohta dokumentaale vene kanalitest vaatan. Paljud kohad ju täpselt samad. Vedas ja noorest peast oled ikka päris loll! Fakt!
Kõige rohkem on mind vist aga muutnud 2011 aastale järgnevad 5-6 aastat, mil viitsin eri ajaetappe selliste inimestega, kellega poleks ehk kohtuma pidanudki. Nüüd olen selle tulemusel ise halvem mees, sest inimene on oma kogemuste summa. Ei ma naiskade peale pahane ole ja šovinisti minust ka ei saanud. Endal oli ju pea otsas ja teadsin, mida tegin.
Täna hoian eemale igasugusest lähisuhtest - emastega pole mõtet jamada nagu Turovski ütles ja nii on lootust, et vähemalt tulevikus ei pea enam kohtu ees vägivallatseja või isegi pedofiilina seisma. Viimast ei saa muidugi välistada, sest viimaste uudiste valguses võib meest süüdistada kasvõi aastaid hiljem tont teab milles ja risti ta lüüakse.
Õigussüsteem lõhkus midagi mu sees ja Eestil on üks patrioot vähem. Enam ei huvita ja tehke selle riigiga, mida just heaks arvate! Andke neegritele või venelastele kui heaks arvate. Oleksin noorem, siis ei jahmerdakski ehk loomadega vaid looksin hoopis isade ja meeste kaitse seltsi. Neid kotitakse ikka igal ajal ja igast asendist kui asi puudutab kodutülisid või lastehooldust ning abi pole kuskilt loota. Enam pole see aga minu sõda. Kui saaks valida, siis äkki ei aitaks loomi ka enam mitte. Sellises mahus ja avalikult, pidasin ma silmas.
Põgenemine koju oli klass omaette. Rahad jäid muidugist Venemaale ja tulin täpselt nagu Jorh Aadniel Kiir rongiga, saba jalge vahel. Üks tore naine jäi ka sinna. Sellest on kahju. Võib-olla pole ka, sest siis oleksin ju äkitselt sinna kolinud. Hea ikka, et just nii läks.
Tollal väga ei kartnudki või on see tagasivaate eelis, et ei mäleta enam nii selgelt. Igatahes täna ajab hirmu naha vahele kui tolle aja kohta dokumentaale vene kanalitest vaatan. Paljud kohad ju täpselt samad. Vedas ja noorest peast oled ikka päris loll! Fakt!
Täna hoian eemale igasugusest lähisuhtest - emastega pole mõtet jamada nagu Turovski ütles ja nii on lootust, et vähemalt tulevikus ei pea enam kohtu ees vägivallatseja või isegi pedofiilina seisma. Viimast ei saa muidugi välistada, sest viimaste uudiste valguses võib meest süüdistada kasvõi aastaid hiljem tont teab milles ja risti ta lüüakse.
Õigussüsteem lõhkus midagi mu sees ja Eestil on üks patrioot vähem. Enam ei huvita ja tehke selle riigiga, mida just heaks arvate! Andke neegritele või venelastele kui heaks arvate. Oleksin noorem, siis ei jahmerdakski ehk loomadega vaid looksin hoopis isade ja meeste kaitse seltsi. Neid kotitakse ikka igal ajal ja igast asendist kui asi puudutab kodutülisid või lastehooldust ning abi pole kuskilt loota. Enam pole see aga minu sõda. Kui saaks valida, siis äkki ei aitaks loomi ka enam mitte. Sellises mahus ja avalikult, pidasin ma silmas.
Ma olen õnnelik inimene, et elan just sellel ajahetkel ja just siin. Pole ma näinud sõda ega nälga. Ka vägevat vägivalda ja ülekohut mitte kui vene kroonu ja kurikuulus kohtusaaga välja arvata. Ei see viimane enam huvita ka, sest ega ühe rahusteid tarbiva suitsiidse alkohooliku nutulaul saa kogu mu eelnenud elu ja mu tegelikku olemust olematuks teha. Lisaks tõde tõuseb ja vale vajub, aga sellega läheb aega.
Ma pole olnud väga eesrindlik kodanik, aga olen käinud kogu aeg joonel, mis eraldab halba ja head, õiget ja valet. Vähemalt enda arust. Nii ka jätkan ja vaatamata meedias tampimisele on nii pere, sõbrad kui enamus tuttavatest endiselt alles ja toetamas. Nad ju tunnevad ja teavad ning ses suhtes ei muutnud see vastik seik eriti midagi. Kui ma loomi ei kaitseks, siis mind ka ei rünnataks ja elu oleks üsna samasugune nagu enne seda. Aga oma valik ju ja keegi pole käskinud loomapäästega tegeleda.
Ma pole olnud väga eesrindlik kodanik, aga olen käinud kogu aeg joonel, mis eraldab halba ja head, õiget ja valet. Vähemalt enda arust. Nii ka jätkan ja vaatamata meedias tampimisele on nii pere, sõbrad kui enamus tuttavatest endiselt alles ja toetamas. Nad ju tunnevad ja teavad ning ses suhtes ei muutnud see vastik seik eriti midagi. Kui ma loomi ei kaitseks, siis mind ka ei rünnataks ja elu oleks üsna samasugune nagu enne seda. Aga oma valik ju ja keegi pole käskinud loomapäästega tegeleda.
Loomade päralt olen aga endiselt kui mitte 100, siis 80 prossa ulatuses ikka olemas. Nad on ju nii abitud inimese vastu ja neid väärkohtlejaid on ikka sama palju nagu taevas tähti.
Õnneks pole ma seda ülekohut ja vägivalda nähes "inimesevihkajaks" hakanud ning võtan seda kõike üsna tuima rahuga. Äkki just tänu eelnevale elukogemusele?
Sünnipäev tõi kaks sellist rõõmsat uudist, mida ei osanud oodatagi. Hommikul helistati If Kindlustusest ja paluti tulla tunnustusüritusele, milles politsei- ja piirivalveameti peadirektor annab üle tänutähed vabatahtlikele, keda esitati kampaania "Otsime sangareid" käigus.
Esmalt olin kohmetu ja lubasin minna. Siis helistasin aga tagasi ja loobusin vabandades, sest vigastatud looma autosse tõstmine ja kliinikusse toimetamine pole nüüd küll mingi tunnustust vääriv kangelastegu vaid üsna elementaarne käitumine.
Teiseks ei tahtnud ma tekitada ei If Kindlustusele ega politseijuhile ebamugavustunnet, sest meedia ja kommentaariumikunnid oleks neid "va värdja naisepeksja" tunnustamise pärast kindlat ründama hakanud. Ma ei taha, et kellegil minu pärast paha või ebamugav oleks.
Rõõm on igatahes siiras, et ka vabatahtlikke loomapäästjaid märgatakse ja meie vaeva ka tegelikult hinnatakse. Tegelikult ainuüksi kvalifitseerumine koos teiste väärikate inimestega teeb südame alt soojaks ja rohkemat pole mulle vajagi.
Teine hea uudis oli Maaeluministeeriumist saabunud teade Loomapäästegrupile raha eraldamise kohta. Selle asja taga pole ilmselt ministeerium vaid Riigikogu või täpsemalt mõni erakond, kes siis meie gängi tegutsemist on jälginud ning tahab õla alla panna. Väga tore, sest pahatihti on selline tunne, et oleme ihuüksi ning jookseme peaga vastu seina. Eks ma uurin lähipäevil maad ja siis annan ka oma loomasõpradest lugejatele teada, kes selle ilusa teo taga on.
Õnneks pole ma seda ülekohut ja vägivalda nähes "inimesevihkajaks" hakanud ning võtan seda kõike üsna tuima rahuga. Äkki just tänu eelnevale elukogemusele?
Sünnipäev tõi kaks sellist rõõmsat uudist, mida ei osanud oodatagi. Hommikul helistati If Kindlustusest ja paluti tulla tunnustusüritusele, milles politsei- ja piirivalveameti peadirektor annab üle tänutähed vabatahtlikele, keda esitati kampaania "Otsime sangareid" käigus.
Teiseks ei tahtnud ma tekitada ei If Kindlustusele ega politseijuhile ebamugavustunnet, sest meedia ja kommentaariumikunnid oleks neid "va värdja naisepeksja" tunnustamise pärast kindlat ründama hakanud. Ma ei taha, et kellegil minu pärast paha või ebamugav oleks.
Teine hea uudis oli Maaeluministeeriumist saabunud teade Loomapäästegrupile raha eraldamise kohta. Selle asja taga pole ilmselt ministeerium vaid Riigikogu või täpsemalt mõni erakond, kes siis meie gängi tegutsemist on jälginud ning tahab õla alla panna. Väga tore, sest pahatihti on selline tunne, et oleme ihuüksi ning jookseme peaga vastu seina. Eks ma uurin lähipäevil maad ja siis annan ka oma loomasõpradest lugejatele teada, kes selle ilusa teo taga on.
Mul on üks unistus ja ootan seda päeva, millal saan Facebooki kinni panna. Meediat ma ei tarbi, sest see negativism ja hüsteeriline teineteise tampimine on talumatu. Ainult Facebooki kaudu tuleb vahest see kisa ka minu koju. Ometigi ei saa ma veel kontot sulgeda vähemalt nii kaua kui Loomapäästegrupi tegemisi vean. See on lihtsalt praegu veel hädavajalik. Asjad võivad aga natuke muutuda ja täna pidasime näiteks Krista Lensin'iga üht salaplaani, mis käivitumisel samuti loomadele ja lindudele tulu hakkab tooma.
Ma ei taha kellegile meeldida ja võtkegi mind just nii hea või halvana nagu olen. Kes ootab muud, siis mõistan täielikult ja ei pane üldse pahaks kui te eemale tõmbute. Vanu inimesi ümber juba ei ehita ja olen üks paras nuhtlus edasi ning eesmärk on veel hullemaks saada.
Ei ma muudaks eriti oma elust midagi kui uuesti alata saaksin. Ehk jätaksin paari-kolme inimesega tutvumata ja hoiaksin mõnest kohast eemale, aga laias laastus kõik korduks uuesti. Senini on see üks väga äge ja harukordne seiklus olnud koos mõõnade ja tõusudega.
Muidugi olen teinud valesid asju, käitunud nõmedalt ja ülekohtuselt, öelnud väga halvasti kuid enamus neist on toimunud pere sees. Vat neid olukordi muudaksin küll, sest häbi on. Kõige hullem on see, et nõmedatesse olukordadesse satun ilmselt veel ja veel ning pole lootustki, et edaspidi kõik valutult sujuks. Loomulikult teen mingeid asju ka väga valesti, aga see kõik käibki paraku eluga kaasas.
Ei midagi erilist ja eluke nagu meil kõigil. Ei ma kahetse midagi. Mingitest lühiperioodidest saaks teha põnevus- või kirgliku armastusefilmi. Viimane eluetapp sobib aga hästi selliseks psühholoogiliseks trilleriks, mis ka vägeva närvikavaga rahval ööune viiks. Õnneks on see möödas ja praegune eluke meenutab peegelsiledat järve, millel pole ühtki lainet. Loodetavasti annavad aastad mõistust juurde ja rokin ka järgmised 55 aastat üsna samamoodi midagi eriti muutmata edasi.
Katame lauad ja mingu meil kõigil hästi! Suur-suur aitäh!
