14 november 2019

"Päev 1 - Nõps"

Aega võtab, aga asja saab. Tegelikult on Nõpsiga ikka kordades lihtsam kui Aaduga, kelle usalduse võitmine võttis aega pikki kuid. Nõpsiga käib ajaarvamine tundides.

Rihma kaela saamine on veel nii-nii hirmus, et hädad tulevad nii eest kui tagant. Loomulikult saadab seda kõike lihast ja luust läbi lõikav kisa. Sama lugu on sülle võtmisega, kisab ja pissib täis. Siis aga avastab, et tegelikult on süli päris tore koht ja rahuneb maha.




Autosõit talle meeldib ja nii tegimegi suurema osa tutvusest masinas läbi. Tuli istme vahele ja siis lasi end kenasti silitada isegi selja pealt. Kui õhtul poodi läksin, siis ronis juba juhiistmele ja lasi lahti kaebliku nutulaulu kuniks tagasi jõudsin. Rõõmustas nagu segane.

Et sellest rihmaga jalutamise hirmust lahti saada, haarasin Ruudi pärastlõunal kaasa ja läksime põllule kondama. Kuigi esmalt puges auto alla hirmuga peitu, siis nipp mõjus ülihästi ning varsti asendus meeleheitlik põgenemisplaan ja rabelemine üsna taltsa jalutamisega. Jälgib kuhu lähen ja hoiab ligi. Õhtul julgesime juba Stromkale ka minna - esimene kolm minutit puhas põrgu, edasi juba lust ja lillepidu. Nõpsile meeldis. Mulle ka.


Pärast paart tundi minu kodus tunneb end juba nagu perenaine. No peaaegu nagu perenaine ja Ruudi käib mööda seinaääri. Paar korda näitas nähvits hambaid ja tormas kallale ka. Ruudi on targem kui mina ja teab juba paariaastaselt et emastega pole mõtet jamada ning hoiab eemale. Mulle hakkab alles nüüd 54 aastaselt kohale jõudma. ......

Diivanil tuleb kohe juurde, paneb pea sülle ning kukub pikalt-pikalt kurtma. Oi ta joriseb! Sel ajal on Ruudil liikumine ja hingamine keelatud - Nõps kujutab ette, et kuulun vaid talle. Olen üsna veendunud, et voodis kõik jätkub ja ta laiab samamoodi edasi.

Sööb-joob ja tuleb välja ka. Veel tuppa pole lasknud, aga "Viimsi Lemmikupesas" seda pattu ikka tegi. Enam ei hammusta mind, kuigi tegelikult peaksin olema ta suurim vaenlane - vedasin ta ju jõuga armsast kodust autosse ning seal linna ja veel takkaotsa linguga mööda hirmsat treppi teisele korrusele tont teab kuhu. Ju ta sai aru, et ega ma paha pärast.

Kodupakkumisi oli kaks. Üks pere mõtleb ja õieti teevad, sest koeravõtt pole naisevõtt või mehele minek - see tuleb ikka põhjalikult läbi kaaluda. Teine pere oli ka tore, aga midagi jäi nagu kriipima. Sestap on kõik kodupakkumised jätkuvalt teretulnud.

Panen esimesele tutvumis- ja peenema nimega sotsialiseerimispäevale hindeks lausa viis suure-suure plussiga. Mul on ikka kuradi hää meel, et ta seal kõledas talus ihuüksi enam olema ei pea! Nüüd läheme aga voodisse porri vaatama. Olge ise ka hoitud!