"Leedist sai linnapreili ja ta hakkab asendama „Meie Maa“ päevatoimetajat!“

Esimest korda elus juhtus minuga selline asi, et Leedist ja Ruudist lehelugu tegema tulnud ajakirjanik armus koerasse ja pakkus lahkelt hoiukodu. 

Tõttöelda olime püstihädas, sest Saaremaal on me võimekus üsna nadivõitu ja loomadele kasvõi ajutise peavarju leidmine on totaalne peavalu. 

Selge oli see, et endine hoiukodu Kõrusel jäi liiga kaugeks ja iga päev 100 kildi maha sõitmine hakkas tegelikult ka Loomakaitse Liidu rahakotile. Lisaks oli vaja, et koerad inimesega vahetult rohkem aega veedaksid ning suhtleksid. 

„Ta on nii armas ja nunnu, et võtaks kohe endale! Päris ilma elukaaslaseta ma seda otsustada ei saa, aga esimese sammuna pakuksime hoiukodu. Sellega on mees ikka nõus. Issver, kuidas ta mind vaatab, see pilk lihtsalt lõikab sisse!“, vaatas Sigrid heldinult Leedit. "No kuidas küll saab sellise noore koera pooleks aastaks unarusse jätta ja siis tont teab, kellele viia?"

Tõsi ta on, et Leedil oli pea esimesest hetkest „Meie Maa“ kauni ajakirjaniku Sigrid Osa'ga klapp olemas. Mind ta tolereeris ka, aga Sigridiga oli koera käitumine hoopis teine tera. „Taluapteegi loomakliiniku“ juurde jõudes kartis üliarg ja inimesest võõrdunud Leedi aga sedavõrd, et puges kõrvalseisva auto alla peitu. Oleks te seda pilti näinud, sest see oli ikka koomiline küll – keset parklat on kaks naist põlvili maas, taguotsad upakil ja keelitavad koera auto alt välja tulema. Hirnu herneks ja küllap ei saanud ka möödakäijad aru, et mida nad seal küll teevad?

Mingeid tervisehädasid tohtrid Leedil ei leidnud ja kuu lõpupoole tuleb steriliseerimiseoperatsioon. Pärast vajalike vaktsiinide saamist ja kiibi paigaldamist sättisid Leedi ja Sigrid minekule. Igaks kümneks juhuks läks liidu Saarema piirkonnajuht Marge Kaju neid saatma, aga see polnudki vajalik, sest koos Sigridiga oskas Leedi jalutada nagu korralikule koerale kohane. 

„Uskumatu! Minuga vänderdas edasi-tagasi ja arvasin, et ainuüksi rihma otsas jalutamise õpetamisele kulub mu suvi ära!“, oskasin vaid imestada. 

Ja sealt nad läksid üle tee ning Leedi ei vaadanud isegi kordagi tagasi. Sigridil oli tööpäev pooleli ja sestap võttis ta oma uue hoolealuse lehetoimetusse kaasa, kus malbe koerapreili üksjagu elevust tekitas. Olgu veel mainitud, et Leedi on naisterahva koer ja mehi ta väga ei usalada. Issand kui naiselik!

„Ega see talle paha ei tee kui tööl kaasas hakkab käima?“, päris Sigrid.

„Otse vastupidi – mida rohkem koos inimesega on, seda parem!“

Õhtul läksin Sigridile Kuressaarde külla ja taas pidin üllatuma meie väikese Eesti üle.

„Leidsid mu naise nõrga koha üles ja sokutasid koera kaela?“, ulatas terekäe Peeter Kukk, kellega koos TV3-s töötasime.

„Tuleb nii välja, kuigi see kujunes kuidagi täitsa iseenesest niimoodi“, pobisesin vastu. 

"Miks ta nii arg on? Kas keegi tegi liiga?"

"Vist mitte, aga tavaline kutsikaärika ohver, kes mullu kaubaks ei läinud ja talveks omapäi jäeti!"

Nüüd te teate ka, kus Leedi pesitseb ja temast sai peen linnaprovva, kes uuele ümbrusele pikkade jalutuskäikudega pilgu juba ka peale visanud on. Tundub, et meedib ja väga. Mu salajane südamesoov on, et Leedi jääks Petsi ja Siki juurde. Esiteks on tegu nö tuttavate inimeste, mitte kontvõõrastega, kellest tuhkagi ei tea. Teiseks meeldis mulle väga kuidas nad Leedisse suhtuvad – kõik oli täpselt nii nagu peab! 

Täna on ilmselt Leedil esimene täispikk tööpäev, aga lugejaid peaks see igati rõõmustama, sest tõenäoliselt muudab see lehe ainult paremaks. Ma ei imestaks kui Leedist saaks Saaremaa kõige kuulsam koer, sest Sigrid tahaks tema sotsialiseerimisest ning muudest väärkoheldud koera ellu tagasitoomisega kaasnevatest muredest ja rõõmudest ka leheveergudel kirjutada. Loodetavasti on peatoimetaja sellega päri. 

Mõistagi hoian ka mina oma blogiveergudel teid nende üliägedate koerte käpakäiguga kursis ning mul on mõnevõrra isegi lihtsam sõna pidada, sest enda blogi ja ise tean millal ja kellest kirjutan. Pagan, mul on teile ju veel Leedi ja Ruudi koeraärikast peremehest kirjutamata. Luban lähitulevikus selle vea parandada!