"Loodetavasti eksin, aga tapsime vist kambakesi selle kitsetalle nüüd küll ära?"

Eile kell 12.06 sain kelleltki Jessica Kolesov'ilt järgmise murekirja. Toon teieni kogu kirjavahetuse midagi muutmata. Ainult niipalju mainin, et Jessica pärisnimi on Keitti. Vist on, sest kurat neid Fuckbooki nimesid teab? Võivad muidugist sugulased ka olla, aga nüüd siis kirja juurde:

"Tere! Meil siin üks kitsebeebi keda enne naabrikoer taga ajas. Kindel ei ole, kas pureda sai, aga kitsetall lamab ühe põõsa all, tundub et hingab üsna katkendlikult. On seal lamanud juba ca 3 tundi. Oleme küsinud abi kohalikult vabatahtlikult, aga teda ei ole Eestiski. Ütles küll, et teatas kellelegi, kuid tagasisidet ei ole me saanud. Kitsekisa oli enne kuulda küll. Kitseema läheduses näha pole. Viime ise looma kliinikusse."

Võtsid vastu Jessica sõnumitaotluse.

"Kus kohas kitsetall oli ja mis kliinikusse lähed?"

"Saame tallinnas kokku 5083336 numbri omanikuga ja anname kitse üle"

"See on meie inimene küll, aitäh, tegeleme ise edasi"

"Jõuame varsti kliinikusse"

"Väga hea!"

Antud number kuulub ELL loomapäästegängi Harjumma juhile Katrin Lehtveer'ile. Helistasin talle ja jutt oli lühike ning konkreetne.

"Kuhu kits viiakse?

"Koplisse Kelli juurde."

"Väga hea, et sinna, sest ta jagab hästi matsu. Lühidalt - tehke röntgen, pange tilga alla, söötke kõht täis ja siis vanasse kohta tagasi. Kui ema ikkagi välja ei ilmu, siis läheb Läänemaale hoiukasse, aga see peab ikka väga kindel olema, et emmet pole! Saad sa enda laste juurest ära või oled väga kinni täna?"

"Saan ikka, aga mitte pikalt. Äkki anname Metsloomaühingule? Las jändavad."

"Milleks? Neid on niigi vähe ja loomi palju. Teeme selle beebi ise korda nagu kümned eelmisedki. Kui on luumurrud, siis hella ja peame plaani, sest siis on hoopis uus olukord."

Kopli loomakliiniku arst Kelli Lomper luumurdusid ei tuvastanud ja lasi kitselapse pärast turgutamist kliinikust ära.

"Hoidke päeval soojas, aga õhtul viige samasse kohta tagasi", soovitas ta metsloomahakatisele abi otsinud inimestele. Need lubasid arsti korraldusi täita.

Täna hommikul tervitasid mind postkastis "täägitud" kirjad, milles kitsetalle päästnud inimesed olid kurjad nii Loomakaitse Liidu kui Metsloomaühingu vabatahtlike peale.

"Me seitse tundi ootasime abi ja keegi ei aidanud meid! Me olime valmis ise arve tasuma! Me oleksime ta ise üles kasvatanud jne", oli lühidalt öeldes see pisrakiskujast mula, mis ilmarahva ette paisati.

Koheselt helistas ka Keskkonnaameti tehnik Tiit Koit. Loodusvaht oleks küll palju loogilisem ja kenam sõna, aga tehnik, siis tehnik:

"Minuni ei jõudnud Kadrioru kosklate probleem sel aastal üldse. Olen sinuga nõus, et sellele lõksule tuleb peenem rest ette panna või siis üldse ära võtta."

"Kasvõi kevadeks-suveks oleks juba suur asi, aga raiped hoiavad kokku. Kui üldse ära võtta, siis kas ära ei upu? Pikk jupp ju maa all, see läheb Narva maantee alt läbi!"

"Ei upu, see on ju mingi seitsmekümnene toru vähemalt. Rest ei maksaks ju tegelikult ka midagi, aga mis jama sul selle kitsega on?"

"Ei saagi aru, sest käskisin pärast kosumist vanasse kohta tagasi panna. Tervislik seisund kõige hullem polnud kui ilmselt veits muljuda saanud jalg välja arvata. Pean alles uurima, kes see õigemast õigem oli ja teisiti otsustas?"

Mis siis selgus ja kes süüdi on? Täna toimib asi nii, et kui mina Loomakaitse Liidu nõuandetelefonile ei vasta (ja pahatihti ei vastagi), siis suunduvad kõned Kristi Metsa'le. Eks ikka selleks, et vältida olukorda, kus kedagi kätte ei saada ja nii inimesed kui loomad abi saaksid. Me ei raporteeri iga kõne järel, kes mida ja kuidas otsustas ja see on ilmselt üks osa probleemist. Mina arvasin ühtmoodi looma aidata, Kristi teisiti. Ilmselt peame me sisekommunikatsioonile mingid reeglid kehtestama, aga senikaua üritan telefonile võimalikult hästi ise vastata. Ja kui ei vasta, siis ei vasta - ega mul mingit sundi pole ja ega Loomakaitse Liit pea ka teistest vabatahtlikest organisatsioonidest sellepoolest rohkem eristuma, et alati nö saadaval oleme.

Järgmine osa probleemist on see, et inimesed pöörduvad korraga kümnete ühingute ja inimeste poole, raisates sellega nii vabatahtlike aega kui ka kütust. See kitsetalleke on ehe näide - kaks organisatsiooni jooksevad, erinevad arstid ravivad ja väärtuslik ressurss jookseb tühja. Midagi pole teha ja olen varemgi öelnud, et Eesti loomakaitse meenutab kohati sihitult ringi jooksvat peata kanade karja, kes ei saa ise ka päris hästi aru, mida tegema peab.

Eile anti mulle teada viiendalt korruselt alla visatud taksikoerast, kes enamus luid ja liikmeid puruks kukkus. Asi jõudis ka loomakaitse seltsini. Kes nüüd tegeleb, annetusi kogub ja vaest looma ravima hakkab? Kes politseile avalduse teeb? Või äkki ei teegi, sest viskajaks oli downi sündroomiga laps. Mina arvan, et teeks ikka, sest lapsevanem vastutab ja kuuldavasti oli emal ka sellest koerast jumalast savi! Võibolla seltsi inimesed arvavad aga teisiti?

"Mina koera ravima ei hakka, sest raha pole! Mina pole süüdi, sest laps viskas! Üleüldse pole mulle seda koera vaja, sest töö ja lapse kõrvalt saan temaga ainult nädalas korra õues käia!", kurtis koera perenaine.

Nüüd ma küsingi kallid teatajad, et kes siis selle looga tegelema hakkab - kas liit või selts või hoopis Metsloomaühing, sest ka neile anti teada? Või äkki kõik korraga kogume ühe looma jaoks annetusi ja riskime petturiteks tembeldamisega, aga kõigi poole ju pöörduti? Täna otsustasin, et las siis selts tegeleb ja liit hoiab eemale, sest pole ju vaja teineteist segada. Loodetavasti ei tule järgnevat postitust teemal kuidas heasüdamlik ja hooliv teataja abi ei saanud, vaatamata sellele, et ta tahtis ise kõik arved tasuda.

Äärmiselt lihtne keiss, aga segadust ja pingeid kui palju. Mis siis sellest metskitselapsest sai? Ei hakka hämama ja kardan, et me tapsime ta suures päästmistuhinas kahjuks ära, sest nüüd loksus ta juba Tartu kliinikusse dr.Leivits'a juurde. See võib õrnale metsloomale olla too much, aga iga ühing teeb koostööd erinevate kliinikutega ja nii ei maksagi imestada kui asjad just nii lähevad. On ikka tõesti suur ime kui nii habras metsasukas taolise jõlgutamise üle elab, aga lootma peab! Äkki sel korral läheb hästi .....

Kuidas aga järgmine kord siis käituda? Loomulikult teatage sajasse kohta, pange inimesed töö ja pere juurest minema hiilima, raisake nappe annetusi, seejärel tehke nunnud videod ja fotod, milles kindlasti pange metsloom voodisse linade vahele! Andke talle kommi ja küpsist ka ning koguge Facebookis laike. See on ju kaasaja tähtsaim asi maamuna peal!  

Ja lõpuks visake pisarakiskujast nutulaul lahti kuidas keegi ei aita ja ainult teie hoolite. Seejärel kustutage palju kära tekitanud postitus ära, sest viis minutit kuulsust on ju käes! Muide, emme olevat käinud kuulu järgi ka võsukest otsimas, aga see ei pruugi tõsi olla, sest taolise asja väitmine lisas loole ju üksjagu traagikat.

Ah-jaa, kitsetalle arve oli 70.20 ja loomakaitsjaid sarjanud perekond lubas selle kinni maksta. Tänud juba ette ja liidu rekvisiidid leiate meie kodulehelt. Eks lähitulevik näitab kas tegu oli tõsise lubaduse või niisama tühja loraga nagu tavaliselt .....