Loomade kaitsmisega tegeledes ja omal ajal telelugusid tehes, olen jõudnud praeguseks ajahetkeks teadmiseni, et head saavad pahade käest täiega tappa ning kurjus oma kõigis vormides võidutseb täiega. Vaadake või ise maailmast laekuvaid uudiseid, aga ka inimkonna ajalugu on selle väite ilmekaks tõestuseks!
Seda enam jäävad silma need vähesed, kes hallist "õigematest õigemate" massist eristuvad, sest sisemise tungi ajel käituvad nad hoopis teisiti kui rõhuv enamus inimloomi. Üheks selliseks on kiiraabiarst Mari Tali.
Lugu on delikaatne, sest taaskord saab loomalugu alguse vanainimese surmast. Pole välistatud, et isegi vabasurmast? Sestap pole vaja neil oma teadmistega kommentaariumis hiilata, kes asjaosalisi tundsid ja minust ehk rohkemgi üksikasjadega kursis on. Loodetavasti seda tagasihoidlikku palvet austatakse.
Suusi nimelise kiisu lugu algab tossu täis toast, milles kaotasid elu tema eakas perenaine ja ustav koerake. Kui Mari Tali tuppa astus, valitses seal rõhuv meeleolu ja esmapilgul tundus, et päästmist ei vaja enam keegi.
"Perenaine ja sõber koer hukkusid vingumürgituse tõttu kuid Suusil ilmselt õnnestus kuskilt eluks vajalikku õhku leida. Vaene koer roomas ukse juurde ja üritas läbi prao hingata, aga ilmselgelt sealt tulevast õhust ei piisanud. Nii ta seal lamaski otse ukse taga.
Jäljed näitasid, et Suusi oli laipade peal turninud ja küllap tahtis kiisu neid äratada. Mõelge ise, millised tunded selle vaese looma sees valitseda võisid! Väga hirmus!", rääkis Mari masendunult.
Kassike oli tõesti väga hirmunud ja üleni tahmane. Päästjate ja arstide saabumine oli talle suureks kergenduseks.
"Suusi vaatas mulle laua alt oma sinisilmadega vastu ja hüppas kohe sülle. Loomake värises üle keha. Ma lihtsalt ei suutnud vaesekest varjupaika saata ja viisin ta koju, kus esimese asjana ta puhtaks pesin. Suurt kasu sellest polnud, sest veel nädalapäevad hiljem eelnes Suusi nähtavale ilmumisele temast tulev tugev suitsuhais."
Naabrid kahtlustavad, et ehk see õnnetus polnudki tegelikult õnnetus, kuna vanaproua olevat ennegi siitilmast lahkuda soovinud. Paraku perekoer osanud ukse lahti hüpata ja päästnud sellega ka toasolijate elud. Sedapuhku oli uks aga lukku keeratud ning vanaproua lubadus lahkuda ainult "koos oma loomadega", annab kuulujuttudele kuhjaga alust. Olgu sellega nagu on ja mina teda hukka ei mõista, sest kui sa enam ei jaksa, siis lihtsalt ei jaksa! Ega see sünnist surmani rügamine paradiisi just ei meenuta. Just-just sünnist surmani, sest nüüd tahavad meie poliitikud lastelt ka lapsepõlve teiste arenenud riikide eeskujul ära võtta ja nad õite varakult koolipinki nühkima suunata.
"Ärge jamage mingi viienda eluaasta mulaga! Võtke kohe tissi otsast põnnid ära ja valmistage tulevased orjad, keda reaalsuses vaid Maksuamet hindab, "õieti" kasvatades tulevikuks ette!
Täitke maa lastega, ütleb loosung. Mille jaoks? Millist elu te neile pakute? Perest lahusolekut ja pealesunnitud tööd kuni surivoodini välja? Ja veel sellise palga eest, mis ei lase soovidel ja unistustel täituda ning hoiab vaid ääriveeri eluvaimu sees? Mnjah, ei ole just väga ahvatlev, aga ometigi noorem rahvas katsetab ja riskib! See on ka loomulik, sest hormoonid möllavad ja mõtlemisvõime on seetõttu veidi häiritud. Jumal tänatud tegelikult, sest muidu oleksime ammu välja surnud."
Maa ja põrgu teemadel võib vaielda, aga minu isiklik seisukoht on, et me juba olemegi põrgus ja inimkond annab parima, et see paik aina hullem välja paistaks. Sestap ei maksa ka imestada, et üsna paljud siit enne oma aega jalga lasta tahavad. Kas keegi on lugenud vastavaid aruandeid ja statistikat? Teiste riikide kohta saab vahest mõnda nupukest lugeda küll, aga ei tule meelde, et väärarenguga inimeste, vaimselt ebastabiilsete või suitsiitsete inimeste probleemid siin riigis väga teemaks oleksid. Säh sulle nõuka-aeg sai otsa!
Mõnes kultuuris on vabasurm auasi, teises aga häbiväärseim tegu üldse. Olgu sellega nagu on, aga peaasi, et "mineja" teisi inimesi ei vigastaks ega kaasa haaraks! Ka loomad võiksid muidugi ellu jääda, aga ka see mure on mõistetav, sest ega neid kodusid ju väga pole. Paadunud optimistina loodan ma siiski Suusile kodu leida ja läheme aga selle kiisu-miisu looga edasi.
Suusi taastus Mari juures üllatavalt kiiresti ja uues kodus ta suurt ei stressanudki. Eriti suureks sõbraks sai kass Mari 91 aastase emaga, kelle tuppa ta koliski. Küllap meenutas vanaproua endist perenaist ka ja nii nad seal elasid, jalutasid hoovis, magasid, sõid ja tegid pea kõiki asju ikka koos. Mari peas hakkas idanema plaan, et äkki jätabki siis vaese kiisu üldse endale.
"Mis tast jõlgutada! Siisu on niigi väga palju pidanud üle elama ja meil on tal armastav kodu olemas. Ema on temast vaimustuses ja loodetavasti saavad ka meie kaks kassi endale toreda seltsilise!", oli Mari alul lootusrikas. Paraku lepib Suusi pea kõigiga alustastades lastest ja koertest, aga teisi kasse ta ei salli silmaotsaski. Mari kirjutas:
"Suusi ei kannata teisi kasse üle sekundi ja ei tahagi nendega leppida. Kohe ründab. Siiamisugemed tingivad iseloomu ja tema valib mängimise ja paitamise aja. Kaitseb oma inimest ja territooriumi. Minu noore koera näiteks viskas toast välja ja sajatas veel takka, aga otseselt haiget ei tee. Lihtsalt klopib nö "pehme käpaga" ja hirmutab niisama. Eks mu koer ole väheke aravõitu ka."
Suusi on kuue aastane ja nagu juba mainitud, siis üks ta esivanematest on olnud siiamite kõrgest soost. Mari kirjeldab teda kui inimesega väga sõbralikku, julget ja puhast kassi. Ka on kiirabiarst oma hoolealusega loomatohtri juures kõik hädavajalikud protseduurid ära teinud - Siisu on kiibitud, steriliseeritud, vaktsineeritud ja ka hambakivist prii. Tervis on tal igati korras.
"Eelmisest kodust tean niipalju, et ta oli seal väga hoitud. Meil ta saab kõigi tähelepanu ja armastust kuhjaga ning uuest päris perest ootame sama. Suusi läbielamine oma pere kaotuse tõttu on juba piisavalt raske ja ta ootab inimest, kellel pole teisi kasse. Heiki, ma tõesti jätaksin ta omale, aga ma ei saa kuidagi ju enda kassidele liiga teha. Täna nad ei julge enam tuppagi tulla! Loodetavasti mõistad mind."
Loomulikult mõistan ja usun, et mõistavad ka kõik lugejad. Selle loo juhatasin sisse lausega, milles väitsin, et lood loomadest pajatavad paljuski meist endist. Suusi lugu ongi selle elavaks tõestuseks. Kas te oskasite enne arvata, et teie vererõhku mõõtval kiirabiarstil Mari Talil on nii suur süda, et halvema stsenaariumi puhul võtab ta ka teie lemmikute eest hoolitsemise enda õlule? Vaevalt küll.
Tänu sellele veidikene teistmoodi kirjutatud kassi koduotsimiskuulutusele sai lugeja pugeda ka väheke minu hinge, sest põgusalt pajatasin ju ka enese arusaamistest. Loomulikult ei pretendeeri ma absoluutsele tõele, aga just nii ma praegu 2018 aastal mõtlen ja asju tajun. Loomulikult pole vaja minu seisukohtadega nõustuda, sest eks me kõik ole erinevate kogemuste kogusummad ja näeme ühte ja sama olukorda sootuks teisiti.
Aga nüüd aitab tühjast jutust ja aitame üheskoos Suusi päris-päris koju, päris-päris oma inimese juurde. Selleks palun teil helistada otse Marile ja tema raskeks ülesandeks on juba Suusile parim kodupakkuja välja sõeluda. Mari number on 55 984 999
Täna lugemast, kasutage ikka aju ning mõelge alati kaasa!
