Lõpuks pedagoogist usklik proua küll juriidilises plaanis võitis, aga rahvas seda otsust ei mõistnud ja tänu sellele sai Eesti kohtusüsteem sadu, kui mitte tuhandeid õiguses ja õigluses pettunud tagakirujaid juurde.
Meie leidsime Claudiale uue armastava kodu ja vaikisime koera huvides, sest värdseadus annab omanikule looma üle pea piiramatu voli isegi pärast seda kui ta kohtus süüdi oleks mõistetud.
Claudiaga võrdväärne superstaar on täna Franko nimeline saksa lambakoer, kes suudaks samasugust meediamöllu korraldada, sest kõik osised on paigas.
Täna oleme saavutanud perega kokkuleppe, et Franko elab kevadeni toas ja saab igakülgset ravi. Ta elunatuke enam ohus pole ja nelja nädala pärast lähen külla ning viskan pilgu peale. Selline on kokkulepe ja antud juhul pole "nimedel" ju mingit tähtsust, kuigi neid oleks imelihtne "rünnata". Kui pererahvas, aga kokkulepitule sülitab, siis mõistagi annan tuld kõikidest kahuritest ja igasugune mõistmine on kadunud .....
Hallikese perenaine rääkis lehetädile kurva lookese kuidas loomakaitsjad ta elu pe**se keerasid. Ta ei varjanudki, et põeb paranoilist skisofreeniat ning nii mõnedki arvasid, et pingutasime üle. Jäägu neile see arvamus, sest enne Hallikest lõppesid ju nii mitmedki teised koerad ta juures ära ning sestap oli vaja tegutseda.
Arvestades sellega, et tädike võib olla peast veidi "sotu", suurt meediarünnakut me ei plaaninud. Teinekord kasvavad aga asjad üle pea ning meeditegelased võtavad olukorra lahendamise enda peale. Kas tegu on egotripi või sügava sooviga looma aidata? Tont seda teab, aga selge oli see, et olukord oli Lehtses väga-väga plahvatusohtlik ning millimeeter oli puudu sellest, et inimesed oleksid õigusemõistmise ja looma abistamise enda kätte võtnud ....
Seejärel "peitsime" Hallikese ära ja eks ikka tollesama nõmeda seaduse pärast, mis eelkõige "asja" ehk loomaomaniku huve kaitseb. Natuke pelgasime mõistagi ka prouat, kes vähemalt ühe korra talukese ümber luusis ja oma koera nõudis. Ja nüüd pange tähele ühte seika - kuskohast sai proua Mare teada Hallikese asukoha? Kes talle seda ütles? Kas vallavalitsuse sotsiaalametnik? Või hoopis veterinaarkeskuse tegelinskid? Kindel on see, et meie seda ei öelnud! Veider! Eks ole? Niipalju siis kokkulepetest ja tulevikus oleme targemad ....
"Liidus on petised! Nagunii pandi vaene koer kohe magama, aga nad korjavad veel annetusi! Uskumatu!"
Kahju, et nii tehakse, aga midagi pole parata - inimloomus on juba selline, et ta lihtsalt peab tonti nägema ja teisele halba soovima ...
Ka täna las jääb Hallikest varjama saladuseloor, aga täidan vähemalt oma lubaduse ning paiskan verivärsked fotod temast ja uuest perenaisest ilmarahvale vaatamiseks. Viimane on oma uuest pereliikmest ja hoolealusest lausa vaimustuses:
"Ta on nii fantastiliselt hea koer! Hing on tal muidugi katki, aga küll me selle usalduse ajapikku taastame. Ma olen nii õnnelik, et te ta just minule andsite!"
Lugejatele muidugi väikene palve ka. Kui te tundsite ära koha või perenaise, siis pole seda vaja kuulutama hakata, sest kasu sellest ei sünni. Tundke rõõmu täna kõigest kolmkümmend viis kilo kaaluva Hallikese üle ja, et see lugu nii hästi lõppes. Tänud lugemast ja häid pühi teile kõigile!
