Ei juhtu just tihti, et sulle kirjutab üheksakümne aastane auväärt proua. Lugu on seda kummastavam, et kiri tuli "Facebooki" vahendusel, aga nii just seekord juhtus ja lora puha, et "Näoraamat" vaid nooremate päralt on:
"Heiki Valner, olen mures oma väikese koera pärast. Koer saab järgmise aasta esimesel poolel 10 aastaseks. Ja mina saan 90! Praegu ma kahetsen, et miks ma ta üldse võtsin, sest mis saab koerast siis, kui mind enam ei ole?
Ma tahan selle koera teile loovutada, et teie otsiks talle uue armastava kodu. Emane koer on steriliseerimata, aga tal on kiip ning ka parasiiditõrje on tehtud. Ta on arvel Janne Orro loomakliinikus.
Ise olen liikumispuudega ja seetõttu ostan koerale jalutamisteenust. Mida ja kuidas loovutada koera, mina seda ei tea ja sellega tegelete teie. Aga mitte enne, kui mind enam pole, sest niikaua, kui mina elan, ma teda ära anda ei suuda."
Eile sättisingi sammud spetsiaalselt Tartusse, et proua Marion Raidega kokku saada. Enne igaks juhuks helistasin.
"Tere, olen selline vennike nagu Heiki Valner ja lubasin läbi tulla, et koerast rääkida."
"Kesse?"
"Heiki Valner"
"Ei tea, ei tunne!"
"Te kirjutasite ju, et muretsete oma koera pärast."
"Kirjutasin küll, aga Valner pole käinud. Ei teagi miks, äkki tal pole aega või ....."
"Ei-ei-ei, mina olengi Heiki."
"Aa, sina oledki või? Anna andeks, ma väga hästi ei kuule ja see mobiiliga rääkimine on üldse üks paras jant!"
"Ma täna plaaningi tulla su juurde. On see sobiv või peaks mõne teise päeva valima?"
"Sobib väga hästi. Tule aga ja me juba ammu ootame sind!"
Põikasin Viljandist läbi, sest paar hädalist asja vajasid ajamist. Loomakaitse Liidu Mulgimaa piirkonnajuht Kristel Täär tuli seltsiks kaasa:
"Ma olen täna lapsevahiks ja võtan need kolm jõnglast kaasa, kui sobib?"
"Muidugi võta, keda need lapsed ikka segavad. Millal sa juba kolmega maha said? Ise alles nõnna noor?"
"Ega need minu omad pole. Ma olen vaatamata noorele eale juba kuueteist lapse tädi!"
Ega mul pimedas muidugi lastega sõita meeldi, sest siis on selline tunne, et imeõrn "klaas" on tagaistmel ja Jummel hoidku õnnetuse eest. Eriti pelgan ma neid teele jooksvaid suuri loomi, sest need tulevad ju ootamatult ja enamasti vajad sa siis mitte nii väga sõidukogemusi vaid lihtsalt õnne. Tee oli aga kuiv ning sõit võis alati. Tartu lähistele jõudes muutis Ilmataat aga meelt ja avas lumele luugid valla. Ja seda manti ikka tuli!
"Minge pekki! Valisin ikka kõige õigema päeva, millal Eesti teises otsas elavale memmele külla minna!"
Proua Marion tuli heatujuliselt välisuksele ja kutsus sisse. Valli nimeline kutsuke oli teda varmalt saatmas ja tegi kõva häält, et me ikka aru saaksime, kelle korterisse astume. Toas sai juba sõprust tegema hakata ja Valli ei peljanud enam üldse. See rõõmustas Marionit väga:
"Ta ei võõrastagi sind! See on väga hea!"
"Kas ta on juba kümme täis?"
"Ei ole veel. Praegu on üheksa, aga esimesel veebruaril saab kümme täis. Siis hakkame tähistama."
"On ta sinu juures juba kutsikast peast?"
"Ma võtsin ta seitsme kuuselt, käisin Tallinnas ise järel. Nii kui teda nägin, siis teadsin kohe, et ta on minu koer!"
Valget iludust silitades oli kõhu all tunda nn "mügarikke". Kutsale valu need ei teinud.
"Kuule Marion, tal on piimanäärmekasvaja ka. Sa ikka tead seda või?"
"Tal on need kogu aeg olnud, aga need pole vaeva teinud. Kas sa tahad opereerida või?"
"Ei taha ja praegu küll riskima ei hakka. Kui need suureks lähevad ja ta neid ise närima hakkab, siis on teine lugu, aga ilmselt seda pole vaja tehagi - ta juba nii vana ka ju."
"Mina neid operatsioone kardan kohe!"
"Mis neist ikka karta, aga mingi oht on olemas küll."
"Pojapoja naine tahab kohe steriliseerida ja küsis nelisada eurot."
"Äkki said valesti aru, sest see maksab ikka peaaegu kümme korda vähem, aga lõikama ma teda küll ei hakka."
"On see siis nii ohtlik või?"
"Tegelikult ei ole. Mul on kümne aasta jooksul ainult üks koer surnud. Siinsamas Tartus. Ise päästsin selle husky halbadest tingimustest ja siis läks nii. Siiamaani on hingel, sest kui ma "päästnud" poleks, siis oleks ehk eluski veel ...."
"Aga siis ta oleks elanud halba elu. See on veel hullem"
"Sedant nüüd küll."
Lapsed olid põrandal maas ja mängisid Valliga. Mingi hetk sai kutsal aga mängust kõrini ja ta puges minu juurde peitu. Marion lõi jälle rõõmust käsi kokku:
"Appikene, ta tuli sinu juurde peitu. Koerad ikka tunnevad kohe sellised inimesed ära!"
"Nii nad räägivad, et koer pidi ikka koera ää tundma."
"Oota-oota, las ta olla su süles edasi. Ma teen mälestuseks ühe pildi ka", haaras Marion laualt fotoaparaadi.
"Aga miks sa koera oma perele jätta ei taha? Kas nad pole nõus võtma või"
"On ikka, poeg kutsub kogu aeg meid Hiiumaale elama, aga enam ei taha, olen juba liiga vana kolimiseks ja ümber harjumiseks. Lisaks on tal noor koer ka ja Vallile see ei meeldiks."
"Aga pojapoeg? Ta on ju tuttav ning siis ei läheks loom stressi ka."
"Joosep on väga tore mees ja ta võtaks Valli kohe omale, aga tal on range naine, kes ei luba koera voodisse. Lisaks ta tahab vanamutti kohe steriliseerima hakata. Sellepärast ma ei tahagi, et Vallikene nende juurde läheb."
"Aga mida pere siis arvas sellisest koera loovutamisest?"
"Pragasid minuga, et kuidas ma võõrale inimesele niimoodi annan, aga ma ütlesin, et ei annagi igaühele vaid väga kindlale inimesele. Kas sa tõid lepingu kaasa?"
"Tegelikult ei toonud, sest nagunii sõltub kõik sinu perest. Nad peavad mulle ju kunagi helistama, kui nad su soovi austavad."
"Küll nad austavad, ma räägin nendele kõik ära. Poeg oli juba nõus ja temaga probleeme ei teki."
Marion jälgis õrna pilguga Vallit ja haaras ta sülle. Seejärel ohkas sügavalt:
"Täna ma lausa kahetsen, et ta võtsin - nii suur mure on lihtsalt."
"Tegelikult ära muretse - sa oled alles nii kobe tüdruk, et elad Valli üle ja minu abi ei vajagi."
"Elame-näeme!", lausus Marion Vallit põrandale lastes. "Muide, ta oskab trikke ka teha! Me kohe näitame!"
Ja nii need kaks memmekest siis lustisid nagu ehtsad tsirkuseartistid. Lastele pakkus see vaatemäng mõistagi suurt rõõmu.
"Kas sa sündisid Tartus või?", pärisin Marionilt.
"Ei, ma olen Tallinna lähedalt, sealt ........ Mulle ei tule see koht kunagi meelde ....... Lagedilt. Jah, Lagedil sündisin, aga kirja pandi ikka Tallinn. Tol ajal tehti niimoodi."
"Tartusse tulid mehele või ülikooli?"
"Tööle ikka, 70 aastat tagasi kolisin siia."
"Ja kohe meeldis?"
"Muidugi, iga kord kui rongilt maha astusin, siis kohe tundsin, et siin on nii hea olla! Hoopis teistmoodi kui Tallinnas."
"Mis ametit sa pidasid?"
"Ma olin poemüüja ja hiljem kaupluse juhataja. Nelikümmend aastat tegin seda tööd. Ühiskondlikku tööd tegin raudteel, käisin pileteid kontrollimas."
"Nõuka ajal vist nii tehti jah. Ega ma mäletagi, sest olin liiga noor. Aga Facebook on sul ammu või?"
"Päris ammu jah."
"Koolivennad ja -õed on sõbrad või ainult perering?"
"Koolist seal küll kedagi pole, aga teised tuttavad on. Oi, mulle ei meeldi need lood, kui loomadele kurja tehakse. Ma lülitan kohe välja ja hakkan nutma! Kuskohast küll taolised inimesed tulevad, kes nii palju halba teevad?"
"Inimloom ongi kõige suurem lurjus siin maamuna peal ja kurjuse allikas, kes isegi teist inimest ei säästa, loomadest rääkimata. Nii lihtsalt on. Sa rääkisid ennist, et Valli pole täna kakanud. Ma käin temaga vastu õhtut väljas ära, siis saab selle mure kaelast ning seejärel on aeg ka endil minekut teha."
"No proovi kas ta tuleb sinuga. Ta on muidu väga valiv ja ei pruugi igaühega tulla."
Valli sedapuhku usaldas mind küll ja tuli hoovile. Tõsi, naabermaja nurgast ta kaugemale siiski ei tihanud liikuda ja piidles mind ettevaatlikult. Seejärel keeras aga otsa ringi ja läks ukse juurde tagasi. Õige kah ja pole vaja võõraste meestega pimedas õhtus ringi jõlkuda! Marion on teda hästi kasvatanud. Vanaproua oli uksel vastas:
"Ja ta tuligi koos sinuga välja. Ma arvasin kohe, et saate sõpradeks. Leia talle siis uus heasüdamlik vanainimene pärast mind."
"Küll seda vaatame siis, kui õige aeg käes on, aga see ei käi nii lihtsalt - ma pean ikka selle vanainimese esmalt leidma ja veenduma, et Vallil seal hea on. Ega loomad pole telliskivid, et neid võib kõikjale vedada ja paigutada ning kohe on kõik korras. Inimestega on ju samamoodi ja ega pelgalt sellest kui mõne naiska juurde mehe viid, head kooselu tule. Nad peavad ikka sobima!"
"On see ikka kindel, et sa nii teed?"
"Kui sa tahad, siis võin õhtul lepingu valmis kirjutada ja homme toovad Tartu loomakaitse tüdrukud ära, kui see meelerahu tagab. Tegelikkuses ei anna see aga midagi ja kõik sõltub ikkagi sinu perest. Kas mu sõnast piisab, et hoolitsen Valli eest nagu paremaks näen. Kas su hing jääb niimoodi rahule?"
"Kui sa annad mehesõna ja lubad, siis jääm rahule küll!"
"Ma luban sulle, aga keskendu parem elamisele, mitte suremisele, sest sisetunne ütleb mulle, et teil on Valliga veel õige mitmed aastad ees!"
"Siis on hästi! Jõudke tervelt koju!"
Vat selline talvine advendilugu lumivalgest koerast ja tema hallipäisest perenaisest. Tagasi sõites oli lumesadu tihedamast tihedam ja tee libedamast libedam ning masinad venisid ees nagu teod. Ometigi tabasin end ühtäkki mõttelt, et jõuludeks saab kinkida ka ju meelerahu ja see ei maksa peaaegu, et mitte kut midagist. On ju hää mõte ja väärt kingitus? Sestap soovingi - saage oma mässavad meeled vaikseks ning kinkige hingerahu edasi ka oma lähedastele ja sõpradele!
